Vudila, Mokko, Palamuse, Kuremaa tuulik 06. - 07.07.16 II osa

Olles Vudilas oma isu täis trallinud, ehk ca 6 tundi jalgel olnud (tegelikult Krissul vist isu täis ei olnud, aga sulgemise aeg jõudis kätte) :) oli aeg ööbimiskoht üles otsida. Nagu öeldud, ööbimiskoha valikul oli oluline, et see oleks ilus, maalähedane ja pigem mitte mingi hotell, kus pead nelja seina vahel terve õhtu passima. Hakkasin siis otsima Vudila lähedusse sobivat ööbimismaja. Silma jäi Mokko turismitalu. Hind oli soodne ja asukoht sobiv (Vudilast ca 10 min sõitu). Maja juurde jõudes tervitasid meid 2 suur koera, vist mastifi tõugu. Mõlemad olid väga sõbralikud, pigem laisad kui pealetükkivad.  Aga seal oli ka kolmas krants, noor koer, kellest sai Krissule kohe sõber, kes ootas, et Krissu temaga palli mängiks. Krissu viskas palli eemale ja koer tõi tema juurde tagasi.  Helistasin siis autost perenaisele, et me oleme kohal ja ega koerad meid ära süüa ei taha. Perenaine ütles lõbusal häälel, et need küll kedagi ei söö ja võite julgelt autost välja tulla. Koerad nuusutasid meid üle ja ega rohkem nad meile tähelepanu ei pööranudki. Talu juures oli tõeline vaikus, igast nurgast oli näha, et oled maal. Linnulaul, kanad, lambad, suur lilli täis aed, õunapuud ja tiik. Mulle tundus, et peale meie ei ole seal kedagi. Ööbisime peamajas kaheses toas. Toad olid ka natuke vanaaegse sisustusega. Üldse kogu peamaja oli selline natuke vanaaegne ja retro. See mulle selle koha valikul meeldiski. Krissu sattus ka kohe autost väljudes vaimustusse. Veel õhtul enne magaminekut ütles, et siin on nii mõnus olla ja hea, et me hotelli ei võtnud, kus oleks pidanud toas passima. Aga nüüd  tagasi saabumise juurde. Nagu öeldud, oli perenaine väga tore, viisakas ja abivalmis. Näitas aeda ja rääkis talust. Küsides hommikusöögi aja kohta, ütles, et see ei ole kellaajaliselt paigas. Ühed sakslased olid juba kell 8. 00 himmikusööki soovinud aga meie ei pidanud selleks ajaks sööma minema. Ütlesime siis, et umbes kell 10.00 tuleks ja see sobis ka.
Sättisime ennast tuppa ja läksime ümbrusega tutvuma.
Meie toad olid II korrusel

I korrusel oli söögisaal ja köök

Kui minna suurema seltskonnaga, siis kindlasti tasub ööbida seal saunamajas, kus ka seekord oli perekond lastega.

 Lilli oli seal aias palju ja erinevaid sorte

Üks nendest suurtest koertest:

On ju teada, et Krissule meeldivad tibud ja kanad, siis käis ta mitu korda õhtu jooksul kanu söötmas

Väga  lahe oli see, et kui me oma toa katuseakna avasime, siis oli kohe akna juures kure pesa, kus kaks poega sees:) Nii me siis söögi ajal nende tegevusi jälgisime.

Õues ringi vaadatud tegime väikese õhtusöögi, peale mida jalutasime veel natuke väljas, vaatasime telekat ja oligi aeg magama jääda, et järgmisel hommikul edasi minna.

Kui ma selle Mokko talu kohta natuke taustainfot uurisin, siis jäi paaris külaliste poolt kirjutatud iseloomustuses silma, et kiidetakse perenaise hommikusöögiks tehtud omletti. No mõtlesin, et kas seekord ka omletti pakutakse ja kindlasti proovin seda ka. Ja nii oligi, ilus, kollane ja hästi lõhnav omlett. Tõesti väga maitsev. Üldse oli hommikusöök päris rikkalik. Tee, kohv, mahlad, piim, jogurt. Erinevad helbed ja müsli. Omlett, vorst, sink juust, tomat, kurk jne. Isegi pannkooke oli. Näiteks Kristeni hommikusöögi eest ma üldse maksma ei pidanud, kuna perenaine ütles, et mis need lapsed ikka nii väga söövad:) 

Mina saan selle turismitalu kohta ainult kiidusõnu öelda ja mis peamine, ka Krissule meeldis väga.

Peale hommikusööki tegime veel õues väikese tiiru ja hakkasime Palamuse poole liikuma. Läksime Palamuse koolimaja vaatama, et Krissu saaks aimu, kuidas vanasti koolis käidi.

ka kooliümbrus oli huvitav ja ilusti korda tehtud

avatud oli ka Palamuse kirik, mida meil paluti lahkelt vaatama minna

Palamuselt ära sõitma hakates hakkas vihma sadama, aga kuna meil oli plaanis minna Kuremaa tuulikut vaatama siis vihmast me ennast heiduta ei lasknud.

Kuremaa tuulik avati külastajatele 2009 aastal. Kohale jõudes võttis meid tuuliku ees platsil vastu lõbus ja jutukas vanem mees, kes oli veskimees, ehk siis veski giid. Ta oli seal juba paar suve seda tööd teinud. Veski ongi lahti pigem suvehooajal, sest talvel hakkaks seal ju väga külm. Veski I korrusel oli müügilett, kus sai osta kohalike inimeste käsitööd (kindad, ehted, värvilised vaibad ja meened). II korrusel oli lapiteki näitus. Loomulikult soovi korral võis neid osta ka. II korrusel oli ekspositsioon Eestist leiduvatest Hollandi tüüpi tuulikutest ja IV korrusel kitsad vaateaknad, kus saab Vooremaa kaunist vaadet imetleda.

Tuulikus oli ka tuuliku makett, mille näitel mees rääkis, kuidas veskis jahu tegemine käis. 

Vilja pidi Eestis jahvatama ainult 1 tuuleveski, s.o. Seidlas ja vilja ei jahvatata seal tootmiseks vaid ikka turistidele näitamiseks, kuidas see päriselt käib ja pärast saad natuke seda jahu ka kaasa:)

Selleks, et IV korrusel ilusat vaadet nautida, tuli veskile kummardus teha, seejärel võtta üks seal maasolev viljakott ning tõsta see endale meelepärasesse kohta, siis sinna peale istuda ja aknast ümbrust uurida. Loomulikult me seda ka tegime.

Kuremaa veski on tähistatud ka National Geographicu kollase aknaga, esindades ühte  Lõuna-Eesti 21-st avastamistväärt paigast.

Selleks ajaks kui tuulikult lahkusime, oli tuul juba päris tugevalt lõõtsuma hakanud ja vihma sadas, siis seal ümber me rohkem ringi ei jalutanud. 

Tegelikult oli meil plaan minna veel Emumäe vaatetorni, aga kuna selleks ajaks kui me sinnapoole jõudma hakkasime sadas juba paduvihma, siis seekord sellest me loobusime. Tegime hoopis Amblas vanaemale-vanaisale üllatus külaskäigu.