Igapäevaselt igavene

Jäi ükskord silma arvustus raamatu " Jooksuga Keeniasse" kohta ning tekkis huvi seda lugeda. See on ühteaegu nii spordi- kui reisiraamat, kirjeldades läbi spordiprisma Keenia eluolu, inimesi ja loodust. Spordiajakirjaniku ja harrastusjooksja Adharanand Finn jutustust sellest, kuidas ta tahtis oma jooksutulemusi paremaks ja kiiremaks muuta ning kolis koos perega Keeniasse, Iteni linna, kus elavad sajad parimad Keenia sportlased. Ta soovis sealsete tippjooksjatega koos kiiremaks jooksjaks õppida. Ta tahtis teada, kas suudab ka ise nendega sammu pidada. Finn jälgis ja võttis osa Keenia pikamaajooksuvõistlustest, olümpiamängudest ja suurimatest maratonidest. Ta jooksis kõrvuti olümpiavõitjatega, sõi nende toitu, elas nende treeninglaagris ja ärkas kell 5 hommikul, et mäkkejooksu treenida. Huvitav raamat neile, kes on jooksmisest huvitatud, et teada saada, kuidas need kiired Keenia jooksjad treenivad. See raamat annab kinnitust, et kui sa midagi väga tahad ning järjekindlalt ja...

Mõtlesin ükspäev sellele, kui palju me tegelikult vaikust vajame ja kui palju on meie ümber müra. Kuna vaikusel pole hinda, siis me ei oska seda nagu tahtagi. Aga vaikust on vaja. Kahjuks ei sa vaikust kotti panna nagu leivapätsi ja jao pärast nosimiseks koju tuua.  Sest vaikusele ei meeldi kotis olla, ta ihkab avarust.  Vaikusel pole midagi selle vastu, kui inimene teda vahetevahel külastab. Näiteks Eesti rabad on nagu unenäod ilmsi, sest seal on väga vaikne. Vaikust iseloomustab hästi Jaan Kruusvall Teos  "Olen öösse eksind karjus". (1940) See on imeline, kuidas mõni inimene suudab nii lihtsat asja nagu vaikus, nii värvikalt ja minumeelest täpselt kirjeldada.  VAIKUSE HÄÄLED Mis asi on vaikus? Kas seda on võimalik kuulata, kombata, näha? Tunda? Kas vaikus kõneleb? Või on ta tumm ja kurt? Kus on vaikus, kui kaugel? Kas meis või väljaspool? Vaikus on kättesaamatu. Vähemalt selles maailmas, kus meie asume. Ainuke võimalus on ...

Natuke minu viimati ostetud raamatust. Üldse loen ma viimasel aja piinlikult vähe aga see raamat haaras mind oma põnevusega kohe. Raamat "Mees, kes teadis ussisõnu" on ühe mehe (Leemeti) jutustus sellest, kuidas ta üles kasvas. Tema katsumustest, arenemisest ja viimaseks jäämisest. Jutustus toimub ajal, kui metsas elavad viimased inimesed teadsid veel ussisõnu (mille abil sai loomi enda tahtmisele allutada) ja enamus neist inimestest kolivad linnadesse/küladesse moodsat eruroopalikku elu elama. Metsas on Leemetil kolm sõpra: Pärtel, Hiie ja Ints. Leemetil õnnestub kaks korda abielluda, üks abikaasa Hiie tapetakse hundi poolt ja teine abikaasa Magdaleena tapavad raudmehed. Pärtel kolib külasse ja nende sõprussuhted kaovad. Ints on rästik, kes on Leemetile läbi raamatu väga heaks sõbraks. Raamatus on veel terve rida erinevaid värvikaid tegelastüüpe: * Kaduva metsakultuuri kandja Tambet on oma päevad täitnud kasutute meelelahutustega -  Tambet ja Mall (Hiie vanemad) ka...

1. Elu lihtsalt ei juhtu, see nõuab meie osalust.

Vaatasin kalendrit ja....no tõesti, alles see suvi lõppes ja  kohe-kohe on jälle algamas. Aeg lendab ikka nagu purjus tihased: väga kiiresti ja igas võimalikus suunas (Valdur Mikita).

Me peegeldame seda, mis meid ümbriteb; see mis meid ümbritseb, peegeldab meid endeid. Minumeelest nii ongi!

I'll marry you......you just don't know it yet :D

Sõnadel on erinev iseloom. Mõned neist, näiteks määrsõnad, on hirmus upsakad. Tavaliselt ei lase nad endaga midagi teha. Nimisõnu võib aga väänata niipalju, kui soovid, ehkki nemadki üldiselt ei taha, et neid kuidagi viisi pööratakse. Aga mina võin käsutada neid kõiki. EKSTRASUBTIILSUPERFLU! Vaat mis ma ütlen!

Üks inimene otsis inimest. Ta otsis niisugust inimest, kes oleks nagu tema ise, niisama õnnelik kui tema ise ja otse niisama õnnetu; kes mõtleks kui team ise ja tunneks kui tema ise, aga kellel ka veel see oleks, mis temal ei olnud, ega ka mille nime ta ei teadnud aga mis kuskil pidi olema: esimeses kevadlilles, merekohinas, maru hääles metsa peal - niisugust otsis tema. Ja siis leidis ta tema koguni kogemata. Leidis kogemata üles, siis kui põsed õhetasid, kui sõna huulte peal värises ja sinnasamasse ära kustus - kogemata leidis, nagu välk kogemata pilvedest heidab. Seal oli kõik see mis tema oli otsinud. Ka see teine inimene otsis inimest, kes nõnda õnnetu oleks kui tema ja nõnda õnnelik kui tema, nõnda mõtleks ja tunnks kui tema. Kes kõik see oleks, mis tema on ja kellel veel ka see oleks, mis temal ei ole aga mis peaks leiduma - esimeses kevadlilles heinamaal, välgus mis kaljupankasid purustab ja metsas armsas, metsakohinas............. Ja tema leids niisuguse. Ja see t...

"Armastus seisis äkitselt meie ees nagu mõrtsukas, kes põiktänavas otsekui maa alt välja kargab ja tabas meid mõlemaid. Nii tabab välk, nii tabab soome puss."Selle lause ütles Jan Uuspõld ühes saates, kui kirjelas kohtumist oma armastatud naisega. Selle lause võiksin öelda oma armastuse kohta, mis mind mõned aastad tagasi tabas. Tegelikult on see lause pärit Mihhail Bugakov'i romaanist "Meister ja Margarita".

"See ongi inimese suurim luul, tingitud vajadusest inimliku läheduse järele, et üks pluss üks võib siiski ühel ilusal päeval anda vastuseks ühe." E.Gilbert- Abielutõotus. Armastuse lugu.

Käed liibuvad kätele ja silmad viivitavad silmil, nii algab armastuse lugu. On kuuvalune öö, heina magus lõhn hõljub õhus, mu vile on unarule jäätunud maas ja su lillepärg on lõpetamata. See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul. See on andmise ja keelamise, ilmutamise ja taasvarjumise mäng. Mõned naeratused ja natuke argust ja pisut armsat kasutut tõrkumist. Ei mingit saladust teistpool praegust, ei võimatu püüdlemist, ei varju veetluse taga, ei kobamist pimeduse põhjas. Piisab sellest, mida anname ja saame. Me pole pitsitanud rõõmu viimseni, et väänata välja temast valuviina.  See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul..... Lõpeta siis viimane laul. Armastus sulagu mälestuseks ja valu lauludeks. Lõppegu lend läbi taeva tiibade kokkupanekuga pesa kohal. Olgu su käte viimane puudutus leebe, nagu öö õis. "Seisa paigal viivuks oo ilus lõpp ja ütle oma viimased sõnad vaikuses." Kummardan su ees ja hoian kõrgel lampi, et valgustada sulle su teed.

Oled sa kunagi mõelnud, et aeg möödub tohutu kiirusegaa? Küllap oled. Ja kui ei ole, siis mõtle sellele. Ta voolab vaikselt mööda meist kõigist, ilma et me seda märkaksime. Jah, muidugi, enamus meist mõtleb: aga MINUL on ju nii palju aega järel. Elu on alles ees.... On. Aga kui sa IGA momenti ei väärtusta, möödub su elu äraarvamata ruttu. Ma lihtsalt ütlen, et mõtle sellele, kui sa sõprade või perega väljaminemise asemel telekat vaatama ja logelema jääd. Kusagil on keegi öelnud, et enne surma ei soovi mitte keegi, et ta oleks diivanil rohkem aega veetnud kui ...... Tegelikut tahtsin soovida särasilmset uut aastat:) Et kui see jälle mööda on läinud, saaksid meenutada toredad ja unustamatud hetki.

"Kui me oleme õnnelikud, siis oleme alati head aga kui me oleme head, siis pole me mitte alati õnnelikud". Oskar Wilde "Dorian Gray portree"