Mees, kes teadis ussisõnu
Natuke minu viimati ostetud raamatust. Üldse loen ma viimasel aja piinlikult vähe aga see raamat haaras mind oma põnevusega kohe.
Raamat "Mees, kes teadis ussisõnu" on ühe mehe (Leemeti) jutustus sellest, kuidas ta üles kasvas. Tema katsumustest, arenemisest ja viimaseks jäämisest. Jutustus toimub ajal, kui metsas elavad viimased inimesed teadsid veel ussisõnu (mille abil sai loomi enda tahtmisele allutada) ja enamus neist inimestest kolivad linnadesse/küladesse moodsat eruroopalikku elu elama.
Metsas on Leemetil kolm sõpra: Pärtel, Hiie ja Ints. Leemetil õnnestub kaks korda abielluda, üks abikaasa Hiie tapetakse hundi poolt ja teine abikaasa Magdaleena tapavad raudmehed. Pärtel kolib külasse ja nende sõprussuhted kaovad. Ints on rästik, kes on Leemetile läbi raamatu väga heaks sõbraks.
Raamatus on veel terve rida erinevaid värvikaid tegelastüüpe:
* Kaduva metsakultuuri kandja Tambet on oma päevad täitnud kasutute meelelahutustega - Tambet ja Mall (Hiie vanemad) kasvatavad huntide armeed, mida keegi tegelikult ei vaja.
* Ülgas jahmerdab hiies ja toob ohvreid väljamõeldud haldjatele.
* Inimahvid aretasid ülisuuri täisid ning üritasid pressida end tagasi kõige ürgsemasse minevikku.
*Kui tige Tambet esindab pimedat klammerdumist iidsetesse kommetesse, kiis külavanem Johannes kujutab endast meisterkohanejat külas.
*Leemeti hüljanud ja külla elama läinud Pärtslist Peetruseks hakanud sõber esindab uuele ajale tüüpilist reeturi kuju.
*Leemeti vanaisa, surnuks peetud pöörane ussihammastega mees, ehitab oma mahalõigatud jalgade asenduseks inimluudest tiivad ja tuleb unele suikunud Põhja Konna asemel ise vaenlastele kätte tasuma. Tema on viimane vana aja ürgkangelane.
* Ühed olulised tegelased on karud, kes metsas elavatele naisetele meeldivad. Ka Leemeti õde abiellus karuga.
* Külla elama läinud naisi köidavad aga rüütlid.
Nii joonistuvadki raamatus välja vähemalt neli erinevat traditsiooni:
1. inimahvid
2. ussisõnadega rääkijad ja targad
3. haldjate ja vaimude kummardajad
4. kristlased ja külainimesed.
Ootused sellele raamatule olid üsna suured, sest olin selle raamatu kohta palju head kuulnud ning võib öelda, et mu ootused täitusid. Nagu juba eelpool öeldud, oli raamat väga kaasahaarav ja põnev lugeda, enne ikka käest ei saa panna, kui leheküljed otsas. Samas pani see teos mõnede asjade üle päris sügavalt järele mõtlema.
Mida lõpupoole raamatuga jõudsin, seda kurvem ja depressiivsem tekst oli. See muidugi ei tähenda, et raamatut lugedes aeg-ajalt mõnusalt naerda ei saanud.
Kindlasti võib see raamat oma otsekohesusega nii mõneski lugejas tugeva tõrkereaktsiooni tekitada.
Raamatus peitub üsna lihtne eluline moraal: oma algse loomuse ja terve mõistuse hülgamine ning võõraste kommete järeleahvimine toob kaasa paratamatu allakäigu.
Raamat "Mees, kes teadis ussisõnu" on ühe mehe (Leemeti) jutustus sellest, kuidas ta üles kasvas. Tema katsumustest, arenemisest ja viimaseks jäämisest. Jutustus toimub ajal, kui metsas elavad viimased inimesed teadsid veel ussisõnu (mille abil sai loomi enda tahtmisele allutada) ja enamus neist inimestest kolivad linnadesse/küladesse moodsat eruroopalikku elu elama.
Metsas on Leemetil kolm sõpra: Pärtel, Hiie ja Ints. Leemetil õnnestub kaks korda abielluda, üks abikaasa Hiie tapetakse hundi poolt ja teine abikaasa Magdaleena tapavad raudmehed. Pärtel kolib külasse ja nende sõprussuhted kaovad. Ints on rästik, kes on Leemetile läbi raamatu väga heaks sõbraks.
Raamatus on veel terve rida erinevaid värvikaid tegelastüüpe:
* Kaduva metsakultuuri kandja Tambet on oma päevad täitnud kasutute meelelahutustega - Tambet ja Mall (Hiie vanemad) kasvatavad huntide armeed, mida keegi tegelikult ei vaja.
* Ülgas jahmerdab hiies ja toob ohvreid väljamõeldud haldjatele.
* Inimahvid aretasid ülisuuri täisid ning üritasid pressida end tagasi kõige ürgsemasse minevikku.
*Kui tige Tambet esindab pimedat klammerdumist iidsetesse kommetesse, kiis külavanem Johannes kujutab endast meisterkohanejat külas.
*Leemeti hüljanud ja külla elama läinud Pärtslist Peetruseks hakanud sõber esindab uuele ajale tüüpilist reeturi kuju.
*Leemeti vanaisa, surnuks peetud pöörane ussihammastega mees, ehitab oma mahalõigatud jalgade asenduseks inimluudest tiivad ja tuleb unele suikunud Põhja Konna asemel ise vaenlastele kätte tasuma. Tema on viimane vana aja ürgkangelane.
* Ühed olulised tegelased on karud, kes metsas elavatele naisetele meeldivad. Ka Leemeti õde abiellus karuga.
* Külla elama läinud naisi köidavad aga rüütlid.
Nii joonistuvadki raamatus välja vähemalt neli erinevat traditsiooni:
1. inimahvid
2. ussisõnadega rääkijad ja targad
3. haldjate ja vaimude kummardajad
4. kristlased ja külainimesed.
Ootused sellele raamatule olid üsna suured, sest olin selle raamatu kohta palju head kuulnud ning võib öelda, et mu ootused täitusid. Nagu juba eelpool öeldud, oli raamat väga kaasahaarav ja põnev lugeda, enne ikka käest ei saa panna, kui leheküljed otsas. Samas pani see teos mõnede asjade üle päris sügavalt järele mõtlema.
Mida lõpupoole raamatuga jõudsin, seda kurvem ja depressiivsem tekst oli. See muidugi ei tähenda, et raamatut lugedes aeg-ajalt mõnusalt naerda ei saanud.
Kindlasti võib see raamat oma otsekohesusega nii mõneski lugejas tugeva tõrkereaktsiooni tekitada.
Raamatus peitub üsna lihtne eluline moraal: oma algse loomuse ja terve mõistuse hülgamine ning võõraste kommete järeleahvimine toob kaasa paratamatu allakäigu.
Kommentaarid
Postita kommentaar