Peipsi trip 23.-24.07.16

Nagu ikka, ei suuda kohe peale tegevusi postitust üles panna ja siis ükskord meenub, et oi..sellest ma ei olegi veel kirjutanud.

Oleme sellel aastal mitmel korral Peipsi ääres käinud aga ikka nii, et õhtuks koju tagasi.

Kuna eelmisel aastal jäi telkimine Peipsi ääres kahjuks aja puudumise tõttu ära, siis otsustasime, et sellel aastal peaks ikka minema. Kui hakkasime valitud nädalavahetuseks plaani tegema, tundus ilm väga hea. Aga mida päev edasi, seda kehvemaks ilmaprognoos muutus. Reedel olime veel kahtleval seisukohal, kas üldse minna, sest taevas oli hall ja tibutas vihma, kuigi temperatuur oli natuke üle 20C ja külm ei olnud. Hommik oli ka veel pilves ja vihmane, aga otsustasime, et ei lase ilmal meie plaani segada, pakkisime asjad autosse ja hakkasime liikuma. Et kui ilm ikka väga ära keerab, siis saab ju koju tagasi tulla.
Kuna meie seltskond oli seekord päris suur, 5 inimest (mina, Renks, Krissu, Andreas ja Katriin), siis auto oli asju päris täis ( 2 telki, magamise asjad, külmik, pliit, toolid jms mõnusaks äraolemiseks). Katriini jaoks oli telkimine üldse esimene.

Juba poole tee peal sai selgeks, et tuleku mõte oli ikka väga hea, sest pilved hajusid, päike tuli välja ja oli väga soe. Nagu ikka, enne Peipsi äärde minekut läksime Kuremäe kloostrist läbi. Rahvast oli seekord väga palju. Kui tavaliselt on parklas ca 10 autot, siis seekord oli parkla täis ja otsi kohta, kuhu auto saaks parkida. Kuna kõht oli väga tühi, siis otsustasime kohaliku kohviku saiakesi proovida. Menüüs oli peale saiakese ja burgeri ka tseburekid, siis ei saanud seda maitsmata jätta, sest venelased peaks seda pirukat küll teha oskama. Tõesti, see tseburek maitses väga hästi.  Katriin ei olnud Kuremäel üldse käinud ja Krissu väga ei mäletanud. Lastele pakkus kloostri kirik ikka suure elamuse. Olid seal rahulikult, vaatasid ringi, jagasid omi mõtteid ja autlesid kiriku-kloostri elu-olu üle. Kui olime kloostris natuke ringi jalutanud, siis tahtsid lapsed veelkord kirikust läbi minna, korraks pingil istuda ja seda uhket kirikut vaadata.

kuna me pea-aegu igal aastal seal käime, siis pidime seekord tõdema, et iga korraga läheb kloostri aed ja olukord seal ilusamaks. Haljastus, majad jne. 

Peale Kuremäed oli plaanis teha soe lõunapaus teeäärde jäävas Kalevipoja magamise kohas, kus ka aastaid tagasi keetsime makarone ja jõime kohvi. Aga ajahammas oli selle kohaga oma töö teinud - sammal katusele kasvanud, pingid pehkinud ja vaatasime, et sinna oma ajutist kööki küll üles panna ei saa.

Niisiis liikusime edasi Vasknarva poole, et lastele seda küla ja seal asuvat teist olulist vanausuliste kloostrit näidata. Nimelt asub Vasknarvas Kuremäe kloostri erakla - prohvet Eelija kirik - mida ümbritseb ca 4 meetrine kivimüür, mille väravad on alati kinni ja kui eelmsel korral üks müüri värav avatud oli, siis võõraid sinna ei lubatud. Pikemalt me seal ei peatunud vaid liikusime telkimiskoha poole, kuna lastel olid kõhud juba päris tühjad ja küsisid iga 5 minuti järel "Kas me oleme varsti kohal".

Peatuspaigaks valisime RMK Uusküla telkimisala, kus ka varasemalt peatunud oleme. Tänaseks on seda telkimisala kõvasti laiendatud ja lõkkekohti juurde tehtud. Kuna eelnevad ilmad ei olnud väga soojad ja pigem pilvised, siis rahvast oli üpris vähe ja olemine vaikne ning rahulik. Panime kiiresti telgid püsti ja hakkasime süüa tegema. Ilm oli enam-vähem ja lapsed käisid järves ujumas.

õhtu oli vaikne ja soe, kuigi mida hilisemaks aeg läks, seda rohkem sääski metsa all välja tuli. Mõnusam oli olla tee peal ja sulgpalli mängida. Seal sääski ei olnud.

Ühel mõnusal telkimisõhtul peab ju vahukomme ka küpsetama, Kuna lõket kahjuks teha ei saanud, siis pidime selleks pliiti kasutama, mis sobis ka ideaalselt.

Öö oli väga palav, temperatuur ca 19C . Õhtul oligi dress pigem sääskede kaitseks kui külma vastu.

Kloostris käimine avaldas Krissule ikka väga muljet. Kui telgis magama hakkasime jääma, siis vaatan, et poisil silmad kinni, aga lööb mitu korda risti ette, midagi nagu ütleks vaikselt ja siis jälle lööb risti nagu seda kloostris tehti, kus ta seda toimingut väga hoolega vaatas ja kus temaga palvetamisest ja palvetest rääkisime. Ta tegi seda alateadlikult läbi une, sest hommikul kui temaga sellest rääkisin, ütles ta, et ei mäleta, et midagi sellist tegi. Aga see oli väga armas.

Järgmine päev oli juba väga palav. Hiline äratus, soe ilm ja vorstide grill - mida paremat ühelt metsas ärgatud hommikult tahta.

Kui kõhud täis, siis oli aeg järve äärde minna, et päikest võtta ja ujuda. Vesi väga soe seekord ei olnud aga lapsed ei teinud sellest väljagi ja nautisid veerõõme.

Kui rannas piisavalt oldud ja aeg liiga kiiresi läinud, tuli telkide juurde tagasi minna ja asju pakkima hakata. Ilm oli lõunaks ikka väga kuumaks läinud ja asjade pakkimine oli paras piin. Iga liigutusega higi voolas. Kui plats puhas, liikusime Alatsikvile, et teeäärest kala osta ja Alatskivil Kivi kõrtsis üks pealelõunane kõhutäis süüa.

Koju jõudsime alles kl 21.00 paiku.