Minu esimene kõne

Eelmises postituses rääkisin Krissu lõpetamisest.
Seal pidasin ka oma elu esimese tänukõne. Loomulikult lõpus mu hääl murus ja pisar kippus silma.
Tegelikult oli see tore ja on ikka natuke uhke tunne ka oma lapse lõpetamisel kõnet pidada :)

Kõne oli siis selline:

Kallid lapsed, lugupeetud õpetajad, austatud vanemad ja kõik teised saalis viibijad !

Taaskord on suvi ukse ees ja jälle on lõppemas üks õppeaasta, mis on meie lastele täna siin lasteaias viimane.

Kallid lapsed, täna on teie säramise päev, täna olete just Teie need, kes on kõige tähtsamad.

Teie elus algab uus etapp – teist saavad varsti kooliõpilased!

Te lahkute siit majast ja võtate kaasa palju häid emotsioone ja mälestusi.

Kallid õpetajad!

Täname teid, kes te olete meie lapsi õpetanud, suunanud ja kasvatanud, olete neid ära kuulanud ja vahel asja eest noominud,  te olete näinud meie laste kaklemisi, eriarvamusi ja pidanud neid ka lahendama. Olete näinud meie lapsi lõbutsemas ja lollusi tegemas. Olete näinud neid viisakatena ja hullupööra naljakatena, et olete olnud neile lastevanemateks sellel ajal, kui meie neid ei näe.

Te olete meie lastele andnud palju seda, mis on silmale nähtamatu.

Aitäh, et te külvasite meie lastesse tarkuse seemneid, millest kasvasid teadmised, millega kooliteed alustada.

Täname teid väga, kallid õpetajad, selle tänuväärse töö eest!

Tahame tänada, ka sind, armas lasteaed, et sa oled nende pikkade aastate jooksul kaitsnud ja hoidnud meie lapsi.

Soovime meie lastele seiklusrohket suve ja lennukat koolitee algust.

Veelkord soovin kõigile palju õnne ja Suur aitäh teile!

Tegelikult ma tervet kõnet ette ei kandnud, vaid ainult õpetajate tänamise osa.