St.Peterburg 09.06.-.12.06.16

Õnnestus ka minul elus esimest korda Venemaale minna. Nimelt tegi tööandja oma juhtivtöötajatele välja reisi St. Petersburgi.  Päris tasuta see küll ei olnud, aga omaosalus 100 eur, selle reisi kohta oli ikka odav küll. See reis oleks muidu olnud ca 800 või rohkemgi (nt rongipilet edasi-tagasi ja viisa olid juba 200 eur, hotelli üks öö 133 eur jne).

Peterbrugi läksime kodanikudiplomaatia initsiatiivi „1000 Eestlast Petersburis“ raames. Selle reisi eesmärk oli näidata meile Peterburi linna ja selle vaatamisväärsusi ning tutvuda linna ajalooga.  Aktsiooni raames toimus Peterburis üle 30 erineva ürituse.

Niisiis, rong Peterburgi väljus Balti jaamast 09 juunil kell 16.20. Meil (mina, Ene, Katrin ja Signe) oli neljane platskaart vagun nr 15. Kaameraid ja TV-d kohtas igal sammul J

Jõudes rongi, võtsime kohad mõnusalt sisse ja 7,5 tunnine sõit võis alata. Igale 4 liikmelisele seltskonnale oli väike kink (kadakamarja leib + hapukurgipurk + viin). Leib oli väga maitsev ja kurk maitses ka tühja kõhu peale väga hea. Viin jäigi meil joomata. Võtsime ka ise näksi ja jooki kaasa, vastavalt sellele, kes mida soovis.

Kultuuriinimeste seltskond on ikka väga kirju aga samas on nad sellised vahetud, sõbralikud ja väga lõbus rahvasJ

Kokku oli rongis üle 200 inimese.

Kui algul mõtlesime, et sõidame ju pea-aegu terve tööpäevajagu tunde, siis möödus see aeg päris kiiresti. Ega me terve selle aja sõitnud ka. Piiriületus võttis 2 tundi (kummalgi piiril tund aega. Jama oli selles, et üks naisterahvas oli oma viisa valesti vormistanud ja see hakkas kehtima sõidupäeva südaööl. Aga me olime piiril mitu tundi enne südaöö algust. Kauplesid, mis nad kauplesid, üle piiri seda naisterahvast ei lastud. Läkski ta siis Vene piiril maha, sõber julgestuseks kaasas ja jäid ootama, et kesköö saabuks. Siis pidid taksoga Peterbugi sõitma (vähemalt nii jutud liikusid).

Loomulikult ka Kanal 2 reporter proua Kann, ei suutnud oma aktiivsust ohjeldada ja hakkas piirivalvureid filmima kui selle naisterahva rongist maha tõstmine käis. Teleinimestele oli kümme korda öeldud ja kirjutatud, et inimesi, sh piirivalvureid ilma nende nõusolekuta ei filmita. Arvan, et neil läks veel niigi hästi, et ainult materjali kustutamisega piirduti ja neid endeid maha ei tõstetud. Meile kõigile korrutas Age mitu korda, et piiriületused tuleb teha alandlikult ja korrektselt, sest need on kohad, kus nalja ei mõisteta. Tegelikult läkski kõik kiiresti, korraga oli tööl 3-4 piirivalvurit, kes nimekirja alusel nägude/passide kontrolli tegid ja kõik olid sõbralikud.

Peterburgi jõudsime täpselt plaani järgi, kell 23.17. Ilm oli üpris jahe ja vihmane. Rongijaamas oli meil vastus buss, mis viis meid Radisson Royal Blue hotelli, kus me peatusime.

Meie tuba

Kultuuriprogramm, mille võisid omale ise kokku panna, võis kujuneda selliseks tormijooksuks nagu ise soovisid, et kolmandaks päevaks oled jalad villi saanudJ 

Meie võtsime rahulikumalt, kuna soovisime omal käel natuke Peterburi ja kohalikku kaubandust külastada. Osa võtsime enda jaoks huvitavamatest kohtade külastustest (Ermitaaž, sõit mood Fontanki ja Moika joige Neevale, Beterhofi külastus, Jaani kirk).

10.06 hommikul  kell 10.00 pidime Ermitaaži juures olema. Ilm oli endiselt jahe ja õrnalt tibutas vihma. Ca 30 minutit ootamist ja giid tuligi ning saime kunsti nautima minna. Neeva jõe kaldal asuvas Ermitaažis on tänaseks päevaks 3 miljonit eksponaati kiviajast tänapäevani nin maailma suurim maalikogu, mis teeb selle üheks suuremaks ja vanimaks muuseumiks maailmas. Näitus paikneb 400 saalis ja ruumis, mille üldpindala on üle 10 ha. Muuseum on ka laienenud Erimaazi vastas olevasse Kindlralstaabi hoonesse. Ermitaazi ees olev plats on Palee väljak, kus on Alekrandri sammas. Erimaaž on meeletult suur, meie jõudsime ca 3 tunniga alla poole majast läbi vaadata ma arvan. Kahjuks ei näinud me ka Leonardo da Vinci Mona Lisat.

 Kindralstaabi hoone ja Aleksandri sammas:

Ermitaaz

Peale Ermitaazi oli mõni tund vaba aega, et hotelli tagasi jalutada ja süüa. Peatusime ühes pelmeeni kohvikus, kus aeg oleks justkui peatunud (nõuka-aegsed nõud, joogi ja mahla automaadid). Pelmeeni ports oli suur, serveriti ikka koos puljongi ja hapukoorega. Magustoiduks venepäraseid sõõrikuid ja kohvi. Väga maitsev oli (kõik kokku ca 300 rubla ehk 5 eur).

Pealelõunal toimus ca tunnine paadisõit jõgedel Moika ja Fotanka suunaga Neevale, siis oli isegi natuke päikest, aga mitte kauaks. Väikesed jõed keset Peterburi meenutasid natuke Itaalia Veneetsiat. Peterburi linna arhitektuur on ikka vapustav. Vahid paadis, pea ühele ja teisele poole. Üks maja on võimsam kui teine ja kõike tahaks pildistada. 

Tagasi kesklinna jõudes ootas meid buss, mis viis meid A2 Green Halli, kus toimus Anne Veski ja Tanel Padar kontsert.

Vahepeal tegime peatuse Jaani kiriku juures, kus toimus Aivar Sõerdi orelikontsert ja esines Saaremaa Meeskoor, kes esines ka pidulikul üritusel Etnograafia muuseumis.

Nüüd tagasi A2 Green juurde, see koht meenutas meie Rock Cafe-d. Esialgu oli linnaosa kuhu jõudsime natuke ehmatav, ikkagi linnaäärne ala ja ei tundunud enam nii turvaline. Koht ise oli ka esialgu suur ja kõle ja pime. Kui natuke harjuma hakkasime, siis ei olnudki väga hull. Esinejate kellaaegadega oli natuke mööda pandud. Meie mõtlesime, et jõuame natuke varemgi, enne Taneli etteastet. Aga Tanel esitas siis juba oma eelviimast lugu. Anne on ikka lahe tädi, tõmbas rahva käima ja plats täitus kaasa lauljate/tantsijatega. Kui pidu läbi ja meie hakkasime ära minema, tuli rahvast, et Annet kuulata (jällegi valed kellaajad). Kuna kontsert oli läbi, olid nad ikka väga segaduses ja pahased, et kuidas  Anne juba ära on laulnud. Age ütles meile kohe, et sõitke taksoga, kuna see on väga odav. On tõesti, aga peab enne küsima, mis sihtkohta jõudmine maksab, muidu võid küll hulluks maksta. Kui ootasime taksot, et hotelli saada, siis esimene taksojuht küsis kohale viimise eest 1000 ruba aga teine ( millega ka läksime) võttis 150 rubla. Taksomeetrit seal ei ole, hind lepitakse kokku ja makstakse sulas.  Kuna A2 Green oli teiselpool jõge, oli meil vaja kiiresti hotelli jõuda, et mitte valele poole saarele lõksu jääda. Enne südaööd pidime olema jõe ületanud. Peterburi visiitkaart on ju avatud sillad, ja pead olema tähelepanelik, et pärast keskööd valele poole silda lõksu ei jääks ega varahommikuni passima ei peaks, millal sillad jälle alla lastakse.

Sildade arvult peaks Peterburg olema maailma linnade seas esikohal. Linna piiridesse jääb ca 300 silda, millest ca 20 on avatavad laevaliikluse jaoks.

Kuna sildate teema oli sellel õhtul aktuaalne, siis otsustasime, et kui juba seal oleme, siis vaataks ise ka selle ära.  Infot, millal sildade avamine toimub, oli erinev. Kohalikud ütlesid ühte aega ja netis oli üleval teine aeg. Alar, kes on palju Peterburis käinud, arvas, et väga vara ei ole mõtet külmetama minna. Hakkasime siis südaöö paiku jõeäärde liikuma. Meile lähim sild oli  Ermitaazi juures asuv Dvoretski sild. Ermitaazi juures oli juba suur rahvamass liikvel. Mida jõele ligemal seda rohkem rahvast oli, nii turiste kui kohalikke peresid koos lastega. Autod olid uumistanud teeääred. Aga jõudsime ikka liiga hilja, sillad olid juba üleval. Liikusime siis kiiresti järgmise silla juurde, et ehk näeme, aga ka see oli üles tõstetud. Aga ka laevade läbimisemist avatud silla alt oli huvitav vaadata.

11.06 võtsime hommikupooliku vabaks, ei mingit kultuuri, vaid läksime Enega kohalikku kaubandust üle vaatama ja ostlema. Kaubarallile võiks Peterburgi küll minna, sest asjad on seal odavad, kui just kallisse bräni poodi ei lähe. Toidukaup oli ka odav. Kojugi ostsin suure hunniku söögipoolist. Vaatasime, et meie hotelli lähedal on kaubamaja Galeria, mis on ka Peterburi reisiraamatus soovitatud kui soodsat ostukeskust. Tõepoolest, leidus seal mõnusalt soodsaid poode. Oleks teadnud, et järgnevatel päevadel raha väga ei kulu, siis oleks võinud odavat riide/kodukaupa küll rohkem osta. Toidupoodides oli mõnus käia, täielik nostalgialaks ikka. Meie lapsepõlvest pärit kommid jms on seal jätkuvalt müügis ja samasuguses pakendis nagu nõuka-ajalgi. Käisime läbi ka väiksematest suveniiripoodidest, et midagi toredat lähedastele kaasa tuua. Näiteks moosid olid seal väga huvitavad ja mis selgus, ka väga maitsvad.  Taas pean ennast kordama : Oleks teadnud, oleks rohkem ostnudJ

Kell 19.30 pidime olema Etnograafia muuseumis, kus algas selle ettevõtmise pidulik üritus. Esialgu pidi see toimuma Patropavlovski kindluses, kus oleks ka kindlasti ilus olnud. Kell 19.30 oli Etnograafia muuseumi fuajees kogunemine, oodati sõpru/tuttavaid ja joodi shampust. Kell 20.00 algas pidu. Tervitused, kõned, söök, ja mumJ. Söök oli väga maitsev aga see palju kiidetud shampus mum ei olnud küll suurem asi. Ju ma siis ei oska seda kallist jooki piisavalt kõrgelt hinnata J.

Esinesid Saaremaa meeskoor, David Golozhakin ja Mihhail Bojarski. Bojarski tulek venis ja venis ning mõlgutasime ise ka mõtteid, et läheks ära, enam ei viitsi oodata.  Liikusimegi juba garderoobi poole, kui Bojarski naiste kisa saatel lavale tuli. Noh siis jäime ikka ise ka vaatama. Filmist „ Kolm musketäri“ tuttavaid laule oli tore kuulata. Paar lugu oli ikka väga igavad. Imelik oli see, et korraldajad ei olnud vist valmis selleks, et nii palju rahvast tuleb, või mis jama oli, aga poole peo pealt olid joogid otsas. Meie jah ei maksnud pileti eest, saime nö tasuta süüa ja juua, aga need, kes käisid ca 60 eur välja, ja siis saab jook paari tunni pärast otsa, on küll häbilugu. Kelnerid käisid siis paari pudeli kaupa kusagilt jooke toomas. Mind see nagu ei kõigutanud, on jooki või mitte aga oli näha, et rahvas on sellest asjast ilmselgelt ärritunud.

Afterpartyle (mingit vene discot kuulama) me minna ei viitsinud ja suundusime hotelli. Kuna kõhud olid ikkagi natuke tühjad käisime ühes pizzakohas söömas. Huvitav oli see, et seal söögikohas oli laste mänguväljak, mis oli avatud (st seal oli inimene, kes laste eest hoolitseb) kuni kl 23.00. Meie söögikohtades sellist asja ei leidu. Aga samas on see hea peredele (turistidele), kes lähevad õhtul välja ja lapsi kuhugi panna ei ole. Saad ise mõnusalt aega veeta, lapsed kaasa võtta (nendega tegeletakse) ja enne südaööd oled viisakalt kodus/hotellis tagasi.

Söögid ja joogid Peterburis oli ka väga soodsad. Kokteilid (mohhito) ca 3 eur (150 rubla). Söögid (praed või liha-juustu vms snäki valik) ca 5 eur (450 rub). Hotellis praad+kook+kohv kokku ainult ca 15 eur. Olgu öeldud, et koogitükk oli ikka nii suur, et jagasin seda Ene ja Katriniga, üksi süüa poleks jõudnud.

12.06 oli kojusõidu päev. Kell 10.00 väljus buss, et enne kojusõitu minna Peterhofi paleed, aedu ja purskaevusid vaatama. Ilm oli väga külm ja vihmane. Peterhofi jõudes ei olnud ilm paranenud. Ootasime päris kaua aega, enne kui palee ukse taha ootama saime. Paleesse sissesaamine ei ole sugugi lihtne. Kontrollitakse giidilt saadud nimekirja mitu korda. Välisjalanõudele tuleb sussid peale panna ja pildistamine on rangelt keelatud.  Palee on ise muidugi väga uhke, venepäraselt luksuslik ja kullaga üle pingutatult vägev.

Kuna Pererhof asub mere ääres ja merelt puhkus väga tugev ja külm tuul ning tibutas ebameeldivat vihma, siis oli korra isegi juttu, et aedade ja purskkaevude vaatamine jääb ära. Kuna raha oli makstud ja giid valmis meiega ilma trotsima, siis otsustati, et teeme kiire ringkäigu (2 tunni asemel 1 tund). Kellel olid kaasas, otsisid välja sallid/mütsid, vihmakeebid. Kellel neid ei olnud sai osta kohapealt sooja rätiku või mütsi, mida tädikesed müüsid ja näis, et selle päeval läks nende äri päris hästi. Mind aitas tuule ja vihma vastu väga hästi vihmakile, mis oli küll õhuke aga tuule pidas kinni.

 Ilm oli küll halb, ja jalutamist väga ei nautinud, aga sellegipoolest olid aiad ja purskkaevud väga uhked, ja oleks kahju olnud, kui üldse minemata oleks jäänud. Seal jalutamiseks peaks olema ikka ilus ilm, siis naudiks kogu seda ilu, mis seal on.
Kuna palees sees pildistada ei tohtinud, ongi ainult aedade pildid.

Peale Peterhofi algas sõit kodupoole. Kuna paljudel oli veel rublasid alles, aeg juba pealelõunal ja kõik olid ainult hommisöögiga, siis otsustati minna teepeale ettejäävasse kauplusesse, mis võrdus hinnaklassilt ja olemuselt meie Maximaga, et süüa osta ja viimased rublad ära raisata. Kuna omalgi oli alles veel nii mõnigi 100 rubla, läksin poodi neid kulutama, sest koju tuua pole mõtet. Ostsin ikka päris palju toidukraami (et kõht täis süüa ja koju ka teistmoodi maitseid tuua) aga ikkagi jäi rublasid üle (kõik on lihtsalt nii odav).

Rubla kurss oli ca 1 eur (72 rubla). Kui olin raha ära vahetanud, oli mul kaasas ca 10 000 rubla J Tõin siin meelega välja mõned hinnad, et näha, kui odav seal süüa-juua-ja kaup üldse on. Kõige kallim vist on majutus, aga kui ei võta sellist luksuslikku hotelli, vaid keskpärase hinnaklassiga, siis see on päris taskukohane.

Kokkuvõttes oli see reis väga tore ja huvitav. Kui võimalik, tahaks sinna uuesti minna koos perega ja kõike seda rahulikult veelkorra nautida. Tegelikult kodus natuke rehkendasimegi võimalust sinna ostu ja kultuuriretkele minna. Autoga oleks kõige mugavam, sest Tallinnast Peterburi on vist ca 350 km.