Raamat "Jooksuga Keeniasse"
Jäi ükskord silma arvustus raamatu " Jooksuga Keeniasse" kohta ning tekkis huvi seda lugeda.
See on ühteaegu nii spordi- kui reisiraamat, kirjeldades läbi spordiprisma Keenia eluolu, inimesi ja loodust.
Spordiajakirjaniku ja harrastusjooksja Adharanand Finn jutustust sellest, kuidas ta tahtis oma jooksutulemusi paremaks ja kiiremaks muuta ning kolis koos perega Keeniasse, Iteni linna, kus elavad sajad parimad Keenia sportlased. Ta soovis sealsete tippjooksjatega koos kiiremaks jooksjaks õppida. Ta tahtis teada, kas suudab ka ise nendega sammu pidada. Finn jälgis ja võttis osa Keenia pikamaajooksuvõistlustest, olümpiamängudest ja suurimatest maratonidest. Ta jooksis kõrvuti olümpiavõitjatega, sõi nende toitu, elas nende treeninglaagris ja ärkas kell 5 hommikul, et mäkkejooksu treenida.
Huvitav raamat neile, kes on jooksmisest huvitatud, et teada saada, kuidas need kiired Keenia jooksjad treenivad. See raamat annab kinnitust, et kui sa midagi väga tahad ning järjekindlalt ja teadlikult selleks treenid on kõik võimalik. Raamatus on häid mõtteid jooksmise kohta, mida ma ka siinkohal välja toon:
Näiteks järgnev lõik ilmestab hästi seda, kuidas paljud ei saa jooksmisest aru, ning arvavad, et see on igav ja üksluine tegevus.
...."Ma lähen jooksma", vastan.
"Miks"? küsib ta. See on hea küsimus, kuid hetk enne jooksma minemist ei ole sellele vastamiseks just parim aeg. Hetk enne väljumist on kohati väga raske täpselt meenutada, miks sa seda teed. Tihti tuleb üle saada näägutavast mõttetuse tundest ja kinnitada tossupaelte sidumise ajal, et ükskõik kui tarbetu see ka ei tunduks, oled pärast lõpetamist rõõmus, et sa seda tegid. Sellest saab aru alles pärast jooksmist, kuigi isegi siis on põhjust keeruline lahti mõtestada. Tunned end lihtsalt hästi. Pärast jooksmist tunned, nagu oleksid maailmaga rahul, justkui oleks täitunud mingisugune määratlematu sissemine vajadus.
"Sest see on lõbus" ütlen. Ta naeratab. See vastus on tema meelest loogiline. Kui mingi tegevus on lõbus, siis on see täiseti piisav põhjendus selle tegemiseks.
...............................................
Siin veel mõtteid raamatust, mis mulle väga meeldisid:
See on ühteaegu nii spordi- kui reisiraamat, kirjeldades läbi spordiprisma Keenia eluolu, inimesi ja loodust.
Spordiajakirjaniku ja harrastusjooksja Adharanand Finn jutustust sellest, kuidas ta tahtis oma jooksutulemusi paremaks ja kiiremaks muuta ning kolis koos perega Keeniasse, Iteni linna, kus elavad sajad parimad Keenia sportlased. Ta soovis sealsete tippjooksjatega koos kiiremaks jooksjaks õppida. Ta tahtis teada, kas suudab ka ise nendega sammu pidada. Finn jälgis ja võttis osa Keenia pikamaajooksuvõistlustest, olümpiamängudest ja suurimatest maratonidest. Ta jooksis kõrvuti olümpiavõitjatega, sõi nende toitu, elas nende treeninglaagris ja ärkas kell 5 hommikul, et mäkkejooksu treenida.
Huvitav raamat neile, kes on jooksmisest huvitatud, et teada saada, kuidas need kiired Keenia jooksjad treenivad. See raamat annab kinnitust, et kui sa midagi väga tahad ning järjekindlalt ja teadlikult selleks treenid on kõik võimalik. Raamatus on häid mõtteid jooksmise kohta, mida ma ka siinkohal välja toon:
Näiteks järgnev lõik ilmestab hästi seda, kuidas paljud ei saa jooksmisest aru, ning arvavad, et see on igav ja üksluine tegevus.
...."Ma lähen jooksma", vastan.
"Miks"? küsib ta. See on hea küsimus, kuid hetk enne jooksma minemist ei ole sellele vastamiseks just parim aeg. Hetk enne väljumist on kohati väga raske täpselt meenutada, miks sa seda teed. Tihti tuleb üle saada näägutavast mõttetuse tundest ja kinnitada tossupaelte sidumise ajal, et ükskõik kui tarbetu see ka ei tunduks, oled pärast lõpetamist rõõmus, et sa seda tegid. Sellest saab aru alles pärast jooksmist, kuigi isegi siis on põhjust keeruline lahti mõtestada. Tunned end lihtsalt hästi. Pärast jooksmist tunned, nagu oleksid maailmaga rahul, justkui oleks täitunud mingisugune määratlematu sissemine vajadus.
"Sest see on lõbus" ütlen. Ta naeratab. See vastus on tema meelest loogiline. Kui mingi tegevus on lõbus, siis on see täiseti piisav põhjendus selle tegemiseks.
...............................................
Siin veel mõtteid raamatust, mis mulle väga meeldisid:
- Iga päev ärkab Aafrikas üks gasell. Ta teab, et peab jooksma kiiremini kui kõige kiirem lõvi, sest muidu ta tapetakse. Igal hommikul ärkab üks lõvi. Ta teab, et peab jooksma kiiremini, kui kõige aeglasem gasell, sest muidu sureb ta nälga. Vahet pole, kas oled lõvi või gasell. Kui päike tõuseb, siis tuleb joosta.
- Ükski võistlus ei alga stardijoonelt.
- Kui tahad midagi võita, siis jookse 100 meetrit. Kui tahad midagi kogeda, siis jookse maratoni.
- Ma ei tea isegi, miks ma niimoodi jooksen - tuli vist lihtsalt tuju.
- Suudame just seetõttu, et tunneme valu, just seeläbi, et tahame valu ületada, tunneme selle protsessi käigus end tõeliselt elusana.
- Jooksmine on vabadus, see on väljendus, see on meie sees peituva elujõu vallapäästmine.
- Tugevus ei tulene kehalisest võimekusest. See tuleneb allutamatust tahtejõust.
- Ja kus pärineb see jõud, et võistlus lõpule viia? Sisimast.
- Aastate jooksul olen kohanud teisi omasuguseid - endisi jooksjaid, kes veel nüüdki otsivad iga natukese aja tagant välja oma vanad jooksutossud ja hakkavad kohalikus pargis ringe tegema häguses lootuses, et neile meenub varem sellega kaasnenud tunne. Registreerime end kohalikule kümne kilomeetri jooksule või poolmaratonile, olles otsustanud tagasi saada vormi. Aga miski - elu, vigastused, sihitus - tuleb alati ette ja lõpetame seetõttu treenimise. Siiski jääb miski meie sees hingitsema. Me ei viska oma vanu hallitanud jooksutosse minema. Teame, et võime neid millalgi jälle vajada, et jooksukihk tuleb ükskord tagasi.
Kommentaarid
Postita kommentaar