Rootsi-Norra 13.- 22.08.17 II osa

Järgmisel päeval /17.08/ plaanisime minna Trollkirkeni mäkke ronima. Peale hilist hommikusööki jõudsime sinna kl 12 paiku, parkla oli autosid täis ja meile ruumi polnud. Kuna matk mäkke kestab ca 3h, siis ei olnud mõistlik jääda ootama, millal keegi alla jõuab ja meile oma parkimise koha loovutab. Nii otsustasime, et sõidame edasi ja käime hoopis Trollstigenis, mis on mägitee Romstali südames. Tee ronib üle mäkke 858 km kõrgusele merepinnast mööda 11 äkilist käänakut. Vaated platvormilt olid imelised.

Õhtul käisime Reigo juures soolaleival

Järgmisel hommikul /18.08/ püüdsid poisid maja juures kala ning käisime kohalikus poes lante ostmas. Küll seal on landid soodsa hinnaga. Krissu tegi oma uue landiga meile nalja ka. Nimelt tuli ta jooksuga meie juurde ja teatas õhinal, et püüdis väikese krabi, mis tal õnge osas oli. Tegelikult oli ta selle kaldalt leidnus ja õnge külge pannud.

Lõunaks läksime Reigo töö juurde, et seal sillapeal kalapüüki proovida. Ookeanist on ikka päris lõbus kala püüda. Joosep püüdis kohe alguses mitu suurt kala.

Läksime Renksuga teisele sillale kala püüdma, kuid jäime kas seal ilma kalata.  Aga Krissu püüdis sealt oma kõige suurema kala. Tõmbasime seda Krissuga koos veest välja. Mina hoidsin ritva ja tema keris tamiili.

Seal kaldaääres oli palju meritähti ja millimallikaid

tunnike kalapüüki ja Reigo tuligi laevaga, et kalade sööta juurde võtta ja tööle tagasi minna.

Peale seda läksime ka meie koju tagasi, et lõunat süüa. Õhtul oli plaan minna Reigo paadiga sumpade juurde kala püüdma. Seda olime me kõik väga oodanud. Kalakasvatuse kõrval on kalapüük ikka puhas lõbu. Viskad õnge sisse ja kala tuleb :) Lausa mitu tükki ühe õnge otsa. Lõpuks läks juba igavaks, kui iga viskega kala näkkab ja näed, kuidas kalad nagu ootavad vees, et õngest kinni võtta. Lastele oli see muidugi puhas rõõm. Mul on kahju sellest, natuke enne lõpetamist näkkas mul mingi suur kala, mis tiris konksu laeva alla, ning ma ei suutnud tamiili rullipeale kerida. Joosep ja Reigo tulid appi, aga kala oli nii tugev ja tiris ikkagi ennast koos tamiiliga nii kaugele laeva alla, et jäme tamiil lõpuks järgi andis ning katki läks :( Õhtul küpsetasid mehed ahjus värsket makrelli ja nautisime mõnusat seltskonda ja head sööki.

Krissu oli kapteni abi:)

Meie kalasaak

Järgmisel päeval (19.07) tegime varasema hommikusöögi ning sõitsime kohe Trollkirkenisse. Olime juba enne 12.00 seal. Ilm oli jahedapoolne ja sombune. Tegelikult mäkke ronimiseks hea ilm, sest palavaga oleks see teekond raskem. Seal kusagil pilvedes on see mägi :)

Siin on parem pilt, mis tehtud siis, kui meil parkimiskohta ei olnud. Ilm oli siis muidugi ka väga palav.

 Esialgu oli kõik lust ja lillepidu, nagu roniks kusagil meie mäenõlval. Juba paarisaja meetri pärast sai selgeks, et joped on üleliigsed. Aga peale seda, kui olid jõudnud veerand mäest seljataha jätta, siis läks aina raskemaks. Noh, ega ta nüüd nii raske ka polnud aga pigem väsitas meeldivalt. Minul olid jalas ka täiseti valed jalanõud, nimelt tennised, mille tald on libe. Kuna väljas vahepeal natuke sadas, siis kivid, mida mööda mäkke ronisime olid libedad. Mäest alla tulles ma ikka paar korda kukkusin ka ning sain oma jala ja käe marraskile ning sinika põlvele. Siit õppetund - ära mine mäge suvaliste jalanõudega narrima. :) Mäkke ronides oli nii tihe udu ja pilved madalal, et ei näinud mäe tippu ega poole mäepealt alla vaadata. Lastel oli põnev kogemus pilvede sees matkata.

Kui olime veerandi mäest vallutanud, oli esimene puhkepaus.

Peale seda läks ikka tõsiseks ronimiseks. Et mööda suuri kive üles saada oli vahepeal pandud ka köied, et saaks ennast kinni hoida ja üles tõmmata, ses kivid olid tõesti suured ja siledad. Kuna higistasime palju, siis oli pidevalt janu. Siin tegime teise vea ning ei võtnud piisavalt vett kaasa. Õnneks on seal mägijõed, kus saime janu kustutada külma ja karge jõeveega.

joogipaus

 ja II puhkepaus

Kui lõpuks olime jõudnud mäe tippu, siis kirjutasime oma nime mäevallutajate raamatusse

Samas kõrval oli ka üks koobas. Tegime koopa ees pilte ja arutasime mäe tipu vallutamise edasist  plaani, kui Veiko arvas, et läheb ja vaatab seda koobast lähemalt ja sinna koopasuhu ta mõneks heaks minutiks kaduski. Tagasi tulles ütles, et nüüd kõik koopasse, sest seal sees on üks võimas kosk, mida peab vaatama, sest muidu ei oleks see mäkkeronimine pooltki väärt. Koopas oli väga pime ja märg. Kuna meil korralikke taskulampe ei olnud, siis Veiko näitas ees oma telefoniga tuld ja meie ronisime järgi. Vahepeal oli võimatu kivide vahel nii astuda, et jalad märjaks ei saaks. Pool koopast oli nii madal, et pidime ikka väga kummargil olema ja nö kükkimise asendis liikuma :) Lõpuks kuulsime suurt kohinat, ning see vaatepilt mis avanes, oli võimas. Ülevalt koopa seest tuli alla võimas veekosk. Vesi langes kose all olevasse rohelisse väiksesse järve.

Koobas vaadatud, liikusime edasi ülespoole, et mäe tippu jõuda. Üleval oli aga nii udune, et seal olevaid ilusaid järvi me otsima ei julgenud minna, sest oli oht, et tihedas udus ei leia enam teed, kus mäest alla saaks.

Mäetipp on vallutatud:

Nagu eespool korra ka mainisin, siis allaminek ei olnud sugugi kergem kui üles ronimine. Pigem kohati raskemgi, sest kivid olid märjad  ja libedad, ning keha väsinud. Olime ainult hommikuse söögiga, aga mäkke ronimine võttis suure osa energiast.

Aga nagu autasuks mäkke ronimise eest, hajus tagasiteel udu, ning saime nautida ka neid ilusaid vaateid mäe nõlvalt.

Kindlasti tahaksin veelkorra sinna mäkke ronida, aga siis juba korralikumad jalanõud jalga, jook ning natuke kehakinnitust kaasa ning teeks selle matka rahulikumalt ja naudiks rohkem igat hetke.

Sellel korral oli see nagu mäkke ronimise maraton, tempo oli päris hoogne.

Siiski kulus kogu selle matka ajaks ca 3h.

Õhtul otsustasime minna kuulsasse kalatoitude restorani Mora-sse, et oma matkast väsinud keha toiduga hellitada. Seal maksid toidu eest ca 20 eur ning võisid süüa nii palju kui jaksad. Lisaks soolasele toidule oli ka kohvi, kooki jm magusat. Kõik toidud olid väga maitsvad ning koht mõnus ja hubane.

piltidelt võib järeldada, et seal ei olnud peale meie kedagi, aga see on ekslik. Jõudsime napilt 1h enne sulgemist ja vaatamata sellele, tuli peale meid veel palju rahvast juurde. 

Restorani ees oli mingi küngas. Reigo ütles, et seal on sõja ajast jäänud laskeavad ja võiks vaatama minna. Kuna kõht oli heast-paremast väga täis, siis kulus üks jalutuskäik ära. Mäkke ronisime mööda pikka maltsa täis mäekülge. Mõtlesin, et mis seal ikka on, paar auku mäe sees ja kõik. Aga oh üllatust, mäepeal olid sõjaaegset lasketehnikat, varjendid jms, mis kõik kenasti korda tehtud ja rohi niidetud. Poistel oli rõõmu ja tegevust küllaga, sest kahurite peal sai ronida ning käikudest läbi minna.

  Sealt oli ka ilus vaade Mora külale. Tagasi tulimegi teiseltpoolt mäge, et natuke küla ka näha.

vaade Mora-le

Poisid said kala

Kuna lapsed tahtsid ikkagi väga mõnda krabi ka näha, siis pani Reigo õhtul krabipüügi võrgud vette. Järgmisel hommikul läksime vaatama, kas mõni krabi sinna kasti ka roninud on. Ja ohh üllatust ja rõõmu meile, kastides oligi 5 krabi. Võtsime mõne ikka õhtusöögiks ka kaasa.

Norras meeldisid mulle väga need murukatusega majad, mida kohati oli ikka väga palju. Nende bussijaamad olid väikesed pruunid puust putkad murukatusega:)

 Nii see aeg seal Norras kiiresti möödus ning oli aeg asjad pakkida ning kodupoole sõitma hakata. Tagasiteel tegime ainult ühe ööbimise ja sõitsime esimesel päeval 8h järjest, et Rootsi välja jõuda. Loomulikult mõned jalasirutuse pausid ikka tegime. Enne laevale minekut ööbimime ühes ilusas Mora Park hotellis https://www.booking.com/hotel/se/mora-parken-hotell.et.html?aid=357026;label=gog235jc-hotel-XX-se-moraNparkenNhotell-unspec-ee-com-L%3Aet-V%3A0ahUKEwijmf2f2PzWAhWnHpoKHadFDUgQFggvMAA-O%3AwindowsS10-B%3AinternetSexplorer-N%3AXX-S%3Abo-U%3AXX-H%3As;sid=a6d06256566cce5db1a0ee95e1aad34c;dist=0&sb_price_type=total&type=total&. Enne hotelli minemist tahtsime midagi süüa, kuna päeval ei olnud aega korralikku söögipausi teha. Kuna burgeritest oli kõrini, siis jäi silma üks Pizza söögikoht. Kuna kell oli juba väga palju ning väljas hakkas pimedaks minema, siis kliente seal peale seal ei olnud. Tellisime siis ühe keskmise pizza, mis oli nii üüratult suur, et neljakesi seda ära süüa ei jõudnud. Ma ei kujuta ette, kui suur see kõige suurem pizza siis oli. Aga Pizza oli väga maitsev. Super.

Hotelli kohale jõudes oli nali selles, et meil olid juba võtmed käes, astusime oma tuppa ning kuna dušširuumi uks oli lahti jäi kohe silma see, et ruum on koristamata. Kellegi asjad on seal. Siis vaatasime ringi, et ohh imet, ka vooditel olid kellegi riided ja põrandal koera/kassi pesa ning söögikauss. Meile oli antud võti kellegi teise tuppa. Sellist asja ei ole enne juhtunud. Natuke ootamist ning saime lõpuks ka puhta ja koristatud toa. Toad olid korralikud ja hotell ilus. Hommikusöök oli ikka väga hea. Valikus pudrud, müslid, erinevad saiad, puuviljad, moosid, pannkoogid, arbuus jms. Söö ennast oimetuks ma ütlen:)

  Järgmisel päeval jalutasime tunnikese Mora vanalinna tänavatel ja külastasime sealseid kaupluseid. 

Kui Morast ära hakkasime sõitma oli vahepeal teetööde koht. Kui Eestis lihtsalt seisad, kuni foor lubab sul ühes suunas sõitma hakata, siis Rootsis oli selleks eraldi auto, kes viis ühes suunas autod edasi, siis jälle teises suunas tuli tagasi. Põnev töö sellel autojuhil, terve päev paarisaja meetris juppi edasi-tagasi sõita.

Sõitsime üle poole tagasiteest läbi tundra. Lootsime küll väga põhjapõtru näha. Väga palju neid nüüd teeääres päeval ei liigu, aga paar korda siiski õnnestus meil neid näha. Üks huvitav tähelepanek veel, nimelt enne Stockholmi jõudes oli teeääres Hiinalinn.

 Sockholmi jõudes hakkas meid kimbutama ajanappus. Jõudsime Stockholmi kella 16 paiku, mis tähendas tipptundi. Vahepeal ikka liikusime väga aeglaselt või üldse ei liikunud. Ühtegi viga sõites endale lubada ei saanud, sest ümbersõidu aega ei olnud. Et lapse mitte paanikasse ajada, arutasime juba võimalust nr 2, et mis teha, kui tõesti laevale ei jõua. Aga lõpuks läks kõik hästi ja jõudsime 20 min enne laeva väljumist. Tagasi tulime siis Baltic Queen laevaga, kus seekord oli meil perekajut, millel aknad, et välja vaadata. Tavalises 4 kohalises kajutis seda luksust ei ole. Laev väljus Stockholmist kell 17.30 ja Tallinnas oli kell 10.00. Kajuti nr oli 5377, hind 239 eur.  Kuna Krissu jäi juba eelmisel päeval haigeks, siis laevale jõudes oli tal juba väga halb olla. Seekord valisime laevas õhtusöögiks buffe külmlaua (nii soolane kui magus söök), mis oli superluks valik. Toidud olid ikka väga maitsvad. Õhtu möödus minu jaoks kajutis, sest Krissul oli selleks ajaks palavik juba üle 39. Samal ööl jäi sellele viiruse küüsi ka Katriin, temalgi tõusis palavik koju jõudes päris kõrgeks. Õnneks möödus see paari päevaga ja kokkuvõttes oli väga tore reis. Järgmine kord tahaks ehk natuke rahulikumalt võtta ja mõnel päeval lihtsalt olla puhata. Nautida seda loodust ja rahulikku olekut, mis Norrat iseloomustab.