Valgejärve matkarada 23.04.17

Pühapäeva lõunal helistas Triin, et ilm tundub päikeseline ja võiksime kuhugi loodusesse minna. Koheselt liikuma ei saanud hakata, sest pidin rehvivahetuses käima. Kui Lasnamäele sõites oli ilm päikeseline, siis rehvivahetust oodates muutus ilm järsku. Taevas muutus mustaks ja hakkas lund TUISKAMA.  Üks naisterahvas loobuski seal rehvivahetusest. Kui suverehvid all, võtsin Triinu peale ja läksime meile, et otsustada kuhu võiks minna. Viru rabas on nii palju käidud, samuti Kõrvemaa rabad ei tundunud huvitavad. Igale poole oleks ca 1h sõitu ning valisime siis uue koha, nimelt Valgejärve matkaraja Nissi vallas. Kui oleme Kõmsile sõitnud, siis on selle matkaraja silt mulle silma jäänud. Ise mõtlesin, et kas on ka huvitav rada ning tundus, et see on puhtalt metsarada. Aga eksisin.

Sinna sõites tunni aja jooksul saime ikka igasugust ilma tunda. Päike, vihm, lumi, rahe. Vahepeal, kui väga kõvasti sadas,  oli küll tunne, et kui kohale jõuame, keerame otsa ringi, sest sellise paduvihmaga ei ole võimalik matkata.
Õnneks oli ilmataat meie poolt. Sinna jõudes ei sadanud midagi ja ilm oli kõndimiseks igati soodne.

Suure tee äärest (peale Ellamaa bussipeatust) näitab kenasti silt Valgejärvele. Sealt edasi oli ca 5 km mõnus asfalt, mitte mudane kõrvaltee. Rada ise on 6,5 km pikk ning algus ja lõpp asuvad Järveotsa järve äärest, kus on lõkkekoht, mõnus sild ja üldse tundus ilus.



Valgejärveni jõudmiseks tuli läbida ca 2 km metsateed. Metsas oli nii mõnusalt vaikne ja õhk vihmast värske, Metsa all kasvas palju sinililli ja nägime esimest korda näsiniint.







Kohe paistab järv



Järve ääres on väike istumisplats koos infotahvliga


Osa järvest oli pilliroogu täis kasvanud.









Samas eemal oli vett küll, kus linnud ennast mõnusalt tundsid



Üle järve viis 1,2 meetrine laudtee, et jõuda 6 m vaatetornini, kus me jõime teed ja kinnitasime keha ning nautisime vaadet.




Kõndides läbi järveääre ja metsa edasi, märkasime silti "Allikas" ja tõepoolest oli kest metsa allikas, kus saab suvel oma joogivarusid täiendada.  Natuke enne matka lõppu vaatasime, et eemal on mingi jurta vms. Selgus, et sinna on ehitatud lubjatatud onn, et näidata, kuidas vanasti järvelupja kasutati. Lisaks oli seal hundipüünis jm.



Kokku kulus meil selle raja läbimiseks natuke üle 2h. 

Enne koduteed istusime järvesillale ja nautisime vaikust ning rahu, rüübates ära viimsed tassikesed teed.





Kindlasti tahaks sinna suvel tagasi minna, et näha seda paika ka suvises rüüs.












Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mees, kes teadis ussisõnu

Minu esimene kõne

Ilus maa