Tattoo
Ohh, esimesest tattoost on möödas juba üle 10 aasta. Uue tattoo tegemisele olen ikka aeg-ajalt mõelnud, mõned visandid ise teinud ja netist ideid ammutanud aga tegemiseni ei ole ühel või teisel põhjusel jõudnud.
Eelmise aasta lõpus, kui ma jälle tattoo teemal kodus arutlesin, ütles Renks, et tee see lõpuks ära, muidu jääbki tegemata ja ta peab jätkuvalt mu mõtteid sellel teemal kuulama. Ideid ja mõtteid oli mitmeid. Vaatasin erinevaid mandalaid ja läksingi selle mõttega Greta Tooming juurde, kes töötab Bad Pen Pal salongis. Tore noor naine, kellel on oma käekiri olemas. Kuna olin tema töid ja visandeid varem vaadanud, jäi mulle silma üks kuukaktuse õie joonistus. Istusime 07.12 temaga salongis ja vaatasime erinevaid mandalaid. Siis küsisin, et kas see kuukaktuse pilt on juba kellelegi tehtud või veel vaba ning võin selle endale saada. Ta nägu lõi kohe särama. Ütles, et on nii rõõmus, et selle töö välja valisin. Ta plaanis seda endale teha, aga oli rõõmuga nõus selle kliendile/minule loovutama. Tattoo tegijatel on väga hea meel, kui nende töid valitakse s.t. et tatoveerija käekiri sobib kliendile ja ta on teadlikult tema juurde tulnud. Vaatasime veel natuke erinevaid kavandeid ja kui ükskord olin oma valiku teinud siis leppisimegi kokku, et 18.detsember kell 12.00 hakkab ta mu nahka kaunistama. Aega kulus selleks ca 2,5 h. Valu oli kordades hullem, kui ma mäletasin. Esimesed 10 minutit ma mõtlesin: "Miks ma seda küll teha lubasin. Kas pean tõesti need ca 2h vastu".
Ajapikku keha harjus valuga ja enam nii hull ei olnud. Loomulikul on ka keha erinevad osad erineva valutundlikkusega. Lugesin, et kintsu peal ongi õrnem nahk. Kui 1h oli möödas, tegime väikese pausi. Mitte ainul klient ei taha vahepeal puhata, vaid ka taotoveerijal jääb selg ja käed kangeks. Peab ta ju liikumatult ühes asendis olema, et jooned õiged tuleksid. Ei saa pidevalt niheleda ega asendit muuta. Jalutasin natuke salogis ringi ja jõin Coca-Cola´t, et veresuhkur üleval hoida.
Kui pilt valmis ja kile peal, tundus kõik hästi olevat. Greta luges veel sõnad peale, et vein ja õlu on keelatud, nagu ka saun, ujumine ja higistamine.
Sõitsin autoga koju ja olin rõõmus.
Öösel ärgates ja WC-sse minnes hakkas pea ringi käima ja pilt tahtis eest minna. Voodisse tagasi ma ei jõudnudki. Viskasin tuppa diivanile pikali, kuna silme-eest oli juba must ja kõrvus kohises. Ka hommikul ei olnud parem. Üle 5 min püsti olla ei suutnud. Ei teagi, miks seekord keha sedasi reageeris. Esimese tattooga ei olnud midagi sellist. Teisel päeval oli juba kõik OK ja läksin tööle. Riided tattoo vastus tekitasid ebameeldivat valu. Plaastri all oli vere ja tindi segu, ning kogu ilu oli nagu üks suur must plärakas. Kui kolmandal päeval kile ära võtsin, läks kohe paremaks. Ju see kile kiskus nahka ja tekitas ebameeldivat tunnet. Õnneks tattoo väga ei sügelenud ning koorikuid ei tulnud, mis on ka hea. Kreemitasin tihedasti ja see ei lasknud koorikutel tekkida. Teise nädala lõpuks oli kõik juba korras.
Esimese tattooga mingit kilet/plaastrit ei olnud. Paariks tunniks majapidamise paber peale, peale seda Helosaniga määrimine ja kõik.
Kui nüüd keegi küsiks, kui valus oli, siis ütleksin nagu enne: "Ei ole hullu midagi", sest valu ununeb ruttu:) Aga kui aus olla, siis õrnemale nahale tattoo teha, on kordi valusam, kui paksemale.
Enne suve plaanin pahkluule ühe kuuse teha. Arvan, et siis on kõik, aga kes teab :)
Joonis on jalale pandud ja töö võib alata.
Eelmise aasta lõpus, kui ma jälle tattoo teemal kodus arutlesin, ütles Renks, et tee see lõpuks ära, muidu jääbki tegemata ja ta peab jätkuvalt mu mõtteid sellel teemal kuulama. Ideid ja mõtteid oli mitmeid. Vaatasin erinevaid mandalaid ja läksingi selle mõttega Greta Tooming juurde, kes töötab Bad Pen Pal salongis. Tore noor naine, kellel on oma käekiri olemas. Kuna olin tema töid ja visandeid varem vaadanud, jäi mulle silma üks kuukaktuse õie joonistus. Istusime 07.12 temaga salongis ja vaatasime erinevaid mandalaid. Siis küsisin, et kas see kuukaktuse pilt on juba kellelegi tehtud või veel vaba ning võin selle endale saada. Ta nägu lõi kohe särama. Ütles, et on nii rõõmus, et selle töö välja valisin. Ta plaanis seda endale teha, aga oli rõõmuga nõus selle kliendile/minule loovutama. Tattoo tegijatel on väga hea meel, kui nende töid valitakse s.t. et tatoveerija käekiri sobib kliendile ja ta on teadlikult tema juurde tulnud. Vaatasime veel natuke erinevaid kavandeid ja kui ükskord olin oma valiku teinud siis leppisimegi kokku, et 18.detsember kell 12.00 hakkab ta mu nahka kaunistama. Aega kulus selleks ca 2,5 h. Valu oli kordades hullem, kui ma mäletasin. Esimesed 10 minutit ma mõtlesin: "Miks ma seda küll teha lubasin. Kas pean tõesti need ca 2h vastu".
Ajapikku keha harjus valuga ja enam nii hull ei olnud. Loomulikul on ka keha erinevad osad erineva valutundlikkusega. Lugesin, et kintsu peal ongi õrnem nahk. Kui 1h oli möödas, tegime väikese pausi. Mitte ainul klient ei taha vahepeal puhata, vaid ka taotoveerijal jääb selg ja käed kangeks. Peab ta ju liikumatult ühes asendis olema, et jooned õiged tuleksid. Ei saa pidevalt niheleda ega asendit muuta. Jalutasin natuke salogis ringi ja jõin Coca-Cola´t, et veresuhkur üleval hoida.
Kui pilt valmis ja kile peal, tundus kõik hästi olevat. Greta luges veel sõnad peale, et vein ja õlu on keelatud, nagu ka saun, ujumine ja higistamine.
Sõitsin autoga koju ja olin rõõmus.
Öösel ärgates ja WC-sse minnes hakkas pea ringi käima ja pilt tahtis eest minna. Voodisse tagasi ma ei jõudnudki. Viskasin tuppa diivanile pikali, kuna silme-eest oli juba must ja kõrvus kohises. Ka hommikul ei olnud parem. Üle 5 min püsti olla ei suutnud. Ei teagi, miks seekord keha sedasi reageeris. Esimese tattooga ei olnud midagi sellist. Teisel päeval oli juba kõik OK ja läksin tööle. Riided tattoo vastus tekitasid ebameeldivat valu. Plaastri all oli vere ja tindi segu, ning kogu ilu oli nagu üks suur must plärakas. Kui kolmandal päeval kile ära võtsin, läks kohe paremaks. Ju see kile kiskus nahka ja tekitas ebameeldivat tunnet. Õnneks tattoo väga ei sügelenud ning koorikuid ei tulnud, mis on ka hea. Kreemitasin tihedasti ja see ei lasknud koorikutel tekkida. Teise nädala lõpuks oli kõik juba korras.
Esimese tattooga mingit kilet/plaastrit ei olnud. Paariks tunniks majapidamise paber peale, peale seda Helosaniga määrimine ja kõik.
Kui nüüd keegi küsiks, kui valus oli, siis ütleksin nagu enne: "Ei ole hullu midagi", sest valu ununeb ruttu:) Aga kui aus olla, siis õrnemale nahale tattoo teha, on kordi valusam, kui paksemale.
Enne suve plaanin pahkluule ühe kuuse teha. Arvan, et siis on kõik, aga kes teab :)
Joonis on jalale pandud ja töö võib alata.
Kõigepealt õis...
ja siis lehed....
Kui tattoo on mitu päeva kile all paranenud:
Peale kile eemaldamist.
Kommentaarid
Postita kommentaar