Selle suve Toila trip

Nagu viimsetel aastatel traditsiooniks saanud ja mida lapsed niiväga ootavad, on suvine Toila trip. Seekord kulgesime seal 22.-23. juulil. Kuna suvel oli sellel ajal pigem kehva suusailm, siis otsustasime kämpingus mitte olla ja proovida Toila SPA mõnusid. Hotellis ööbimist ootas kõige rohkem loomulikult Krissu, kellele see oli esmakordne elamus.
Alustasime oma reisi nagu juba tavaks saanud, teeäärde jäävate mõisade külastamisega. Seekord kõiki mõisasid läbi ei käinud ja piirdusime ainult Sagadi mõisaga, sest seal on väga tore Metsamuuseum. Seekord oli I korrusel näitus "Päevaliblikad" ja muuseumi ees tore riidepuude-puu:

Seal oli ka üks lahe suur liblika puzzle, mille me suure hooga laiali lammutasime ja pärast oli tükk tegu, et seda kokku saada:)

Käisime härrastemajas :

ja jalutasime lossiaias:

Peagi jõudsimegi Toilasse. Hotell ise oli tavaline, mitte midagi erilist. Rahvast oli palju. Termid olid mõnusad: hea valik erinevaid saunasid (infrapuna-, auru-, soola-, aroomi- jne saunad), mullivannid, veealused massaažid jm.

Krissu säras õnnest ja oli väga kiiresti termidesse minekuks valmis:

Peale paaritunnist vee- ja saunamõnusid läksime õhtust sööma hotelli I korruse restorani Mio Mare. Teenindus ja  söök olid suurepärased. Ei ühtegi halba sõna.  Sama restoran pakkus hommikul II korrusel hommikusööki, mille rikkalik valik pani ahhetama, lisaks vaade merele.

Kuna ilm oli üpris jahe ja tuuline, siis Toila parki jalutama ei läinud aga mereäärde minemiset ei suutnud loobuda. Leidsime ühe toreda trepi, mille olemasolust mul varem aimu ei olnud. Trepp oli üsna pikk ja kohati käänuline:

Täielik üllatus oli see, et meri hakkas põhimõtteliselt kohe sealt, kus nö võsa ära lõppes:) Tavapärast rannariba, kus suvel päikest võtta sai, ei olnudki. Tundsime rõõmu merekohinast ja nautisime päikeseloojangut.

Peale seda suundusime taas hotelli, mängisime sõnamängu ja tundsime ennast mõnusalt:)

Kui järgmisel hommikul oli kõht täis söödud ja asjad koos, pidime kl 12-st kodupoole sõitma hakkama. Tagasiteel oli plaanis külastada Kukruse polaarmõisa, mis pidi olema omanäoline kogu maailmas s.o. polaaruurija Eduard von Tolli kunagine kodumõis. Eduard oli ka põlevkivi esmakasutaja. Mõisas sai ürikute toas, kus olid suled ja tušš, õppida gooti kirja:

Tutvuda Eduardi venna Roberti avastusretkega Sannikovimaale, mille otsingutel ta kadunuks jäigi.

Polaarsiklustoas oli tõeline polaarmaa: kelgukoerad, jurtad, kajakid jne. See oli tuba, kuskohast Krissu ära tulla ei tahtnud:

Selga sai proovida 18.-19. sajandi rõivaid, krinoliinseelikud, torukübarad jne.

Kaasaegse tehnika abil saab ka Roberti ja Eduardiga suhelda. Nad olid ikka ühed naljamehed küll:)

Kuna Polaarmõistast paari kilomeetri kaugusel oli Põlevkivimuuseum, siis otsustasime ka sinna minna. Kui ei oleks sõber goole maps-i, siis selle koha ülesleidmine oleks päris raske olnud, sest mingit suunaviita, mis oleks juhatanud, polnud. Samuti ei olnud majal silti, et seal muuseum on. Aga kuna seal töötav tädi vist kuulis, et mingi auto on maja juures peatunud, tuli ta lahkelt välja meid tervitama ja kinnitas, et selles majas asub tõesti muuseum ja oli rõõmsalt nõus meile seda tutvustama. See naisterahvas oli tõesti tore, ta ei rääkinud kuivi fakte põlevkivist, vaid tõestisündinud ja toredaid lugusi ja seda kõiki väga huvitavalt. Oli näha, et tal oli tõesti hea meel, et keegi nende muuseumi külastas. 

Kuna koju oli vee väga pikk maa sõita, otsustasime vaadata Purtse kindluselamut ja lootsime, et seal ka süüa antakse. Tuli välja, et see ehitis  pälvis 1991.a. Eesti parima ehitise tiitli. Kindlus rajati juba 1533.a. parun Jakob von Taube poolt, eesmärgiga kaitsta peret saabuvate röövsalkade ja mereröövlite eest. 

Kohvikus pakuti Eesti köögi toite. Interjöör oli hubane ning toidud väga maitsvad ja toitvad.

Peale seda sõitsime lakkamatus vihmasajus kodupoole :)