Minu esimene poolmaraton

Nüüdseks on see tehtud. Nimelt 13.september 2015.a. kell 12.00 kõlas stardipauk 21,1 km poolmaratonile. Minu jooksunumber oli .....

Viimased aastad olen olnud nö pühapäevajooksja. Rohkem enda lõbuks ja heaks enesetundeks, kindlat ja ranget plaani jälgimata. Olen juba paar viimast aastat seda mõtet enda peas kandnud, et tahaksin joosta poolmaratoni. Alati on tulnud mingi tervisehäda vahele, mille tõttu on korralik treening pooleli jäänud. See aasta läks väga hästi, ühtegi pikemat pausi treenimisel ei olnud ja suve keskel tundsin, et suudan juba 17 km vabalt joosta. Sealt edasi kilomeeter haavad distantsi pikendades jõudsin tõdemuseni, et see aasta ma poolmaratoni ka jooksen. Kirja panin ja Reksule ütlesin alles augustis, kui tunne oli täiesti kindel. Reks tegelikult oli päris mures, kas ma ikka vastu pean, kuna süda kipub natuke jukerdama.

Poolmaratonile minnes oli mul tegelikult 3 eesmärki:

1. Poolmaraton lõpuni joosta ja mitte katkestada.

2. Joosta terve tee, vahepeal mitte kõndida.

3. Saada aeg alla 2:30.

Jalad olid selleks ajaks saanud näha vatti ja vilet ning lihased maksimaalsed treeningkoormused ära kannatanud.

Ja ma tegingi selle ära ja täitsin kõik 3 eesmärki. Ma näitasin iseendale, et tahtejõud viib sihile ja suudan selle raja läbida küll.

Eelneval päeval saime Triinuga linnas kokku ja läksime Vapiano-sse pastat sööma, et ennast süsivesikutega laadida.

Üldse viimasel nädala sõina palju sellist, mis annaks piisavalt süsivesikuid: pasta, marmelaadi- ja kummikommid ning sefiir. Lisaks pähleid ja jõin Borjomit, et kehas oleks piisavalt soolasid, mis joostes higistades välja lähevad.

See, et mu kaal on suhteliselt väike on väga hea, sest mida väiksem kaal, seda vähem k.kaloreid sa joostes kulutama pead ja on rohkem jõudu. Sellepärast maratonijooksjad üritavadki enne jooksu natuke kaalus alla saada. Nt 5 kg kaalust maas on ca 220 k.kalorit vähem energiavajadust. See on umbes kogus, mida on vaja, et läbida nt 3 km. Ka "haamri" ehk kinnijooksmise üks põhjuseid pidi olema kalorite lõppemine lihastes. Ei ole enam energiavarusid mida kasutada. 

Olen ka ise pikemal jooksul tundnud, kuidas mingil hetkel enam ei jõua, no kogu jaks on otsas, nagu tühjaks pigistatud sidrun lohistan jalgu järgi. Siis ca 400 m pärast oleks nagu energiasüsti saanud. Kehas on taas jõudu ja jaksu. Arvan, et see ongi sama, et keha on kõik vajaliku süsivesiku jms ära kulutanud, siis ta mõtleb hetke, et mis nüüd saab, tunnetab, et mingid jõuvarud on lihastesse/kehasse veel talletatud ja hakkab neid kasutama. Ja kui need viimased k.kalorid on ära tarbitud ja enne seda finišisse ei jõua või ennast ei "tangi" siis ongi lõpus "haamer" käes.

Eelmisel õhtul panin valmis kõik vajamineva ja läksin varakult voodisse, et korralikult välja puhata. Olin just maga jäänud, kui naabrite koer haukuma hakkas. Kuna neil olid külalised, siis nad selle väga tähelepanu ei pööranud, et nende koer kell 23.30 veel haugub. Olin valmis minema ja ütlema, et ma tõesti tahan väga magada ja ärge laske koeral enam haukuda. Õnneks läksid külalised enne ära, kui ma jõudsin ennast kokku võtta, et nende uksele koputada ja siis jäi ka koer vait. Lõpuks tuli hea uni.

Ärkasin järgmisel päeval 8.30 ja olin endaga rahul. Vaatasin maratoni otseülekannet ja emotsioonid kõikusid üles-alla (ärevus, rahu, nutt tuli kurku ja kõik see vaheldumisi ca 30 min). Siis suutsin vist maha rahuneda, hakkasin sööma ja ettevalmistusi tegema. Kui oli aeg välja sõita, korjasin oma asjad kokku ja sõitsime Triinuga linnapoole. Peale Ecolandi risti avastasin, et telefon oli koju jäänud. Keerasin hooga ringi ka kihutasin ca 100 km tunnis tagasi telefonile järele. Telefon käes ja uuesti linnapoole. Kesklinn oli ikka mõnusalt umbes ja autod liikusid teosammul ning kellal minutid möödusid vastupidi - väga kiiresti. Kristiine keskuse tagant Balti jaama poole ummikus seistes tegin juba mõttes plaani, et jätan auto Triinuga ummikusse, ta sõidab sellega Balti jaama ja mina panen Vabaduseväljaku poole jooksu. Õnneks saime mingi hetkel sellest ummikust vabaks ja jõudsime ilusti kohale. Kiires tempos Vabaduse väljaku poole ja ca 15 min seal stardikohta otsides ning natuke vesteldes oligi aeg stardikoridori minna.

Stardikoridoris seistes puges ärevus hinge ja adrenaliin oli kõrge. Kuna läbisin ju oma esimest poolmaratoni, ei osanud ma eelolevat karta. Ja milleks niiväga ette muretseda.

Veel loetud sekundid stardini

Kui stardipauk oli kõlanud, otsustasin kindlalt algul kiirendajatega mitte kaasa minna. Ma lähen ju omaenda jooksu jooksma. Jälgisin, kuidas jooksjad minust möödusid, kuid lohutasin ennast sellega, et küll ma varsti ise neist möödun ja hoidsin oma tempot, et mitte "haamrit" saada ehk kinni joosta. Omas tempos, ca 6:30 km hoidsin terve poolmaratoni, ei julgenud väga tempot tõsta, kuna ei teadnud kuidas vastu pean.  Järgmine aasta võib küll vahepeal kiiremat tempot endale lubada.

Kaasas oli mul väike joogipudel, mida veega joogipunktides jooksupealt läitsin ja jõin lonkshaaval kui vajadust tundsin.  Seda kasutan ka järgmisel aastal. Lisaks oli mul süsivesikute geeli 2 pakki, mida hakkasin poole paki kaupa tarbima alates  ca 6 km-st, siis peale 10 km ja 15 km. Viimase pool pakki sõin ära ca 3 km enne finišit, et jõudu ikka jätkuks. Kõige raskemad km-d olid Paksu Margareeta juures. Shnelli pargis oli vahepeal päris mõnus, enne Kaarli kiriku tõusu. Renks ja Triin olid pargis mulle kaasa elamas, mis andis loomulikult kohe hulga jõuvarusid edasi jooksmiseks.

Väga toredad on ergutajad rajaääres, kes on spetsiaalselt selleks viitsinud kodunt välja tulla ja võõraid ergutada. Seisavad koos peredega, mõned lausa istusid teeääres toolides ja hüüavad, et tubli oled ja jõuad küll:) Kuna numbril on ka nimi, siis hüütakse vahepeal ka nimeliselt:) 

10 km möödus kiiresti ja lihtsalt, mingit väsimust ei olnud. Peale 10 m hakkasin varem minust möödunud jooksjatest ise mööduma. Paljudel oli selleks ajaks juba jaks otsa saanud ja kõndisid. Imetlen neid vanainimesi, kes poolmaratoni jooksevad. Hallipäised vanamemmed ja taadid, mitte ei kõnni, vaid jooksevad oma rahulikus tempos. See andis niipalju energiat juurde, et kui nemad jõuavad, kuidas siis mina (noor inimene) ei suuda. 

Peale 15 km oli mõni juba nii käbi, et istus kõveras teeääres. Umbes km enne finišit üks mees vist oksendas.  Kuigi ilm ei olnud väga kuum, siis päike kõrvetas higist keha ikka väga valusasti. 

Olles jõudnud Kaarli kiriku juurde, võtsin kokku kõik oma jõuvarud ja lisasin tempot. Siis oli juba kadunud see väsimus, mis vahepeal tõusudega jalgadesse oli tekkinud, sest ees oli näha finiš ja kohe-kohe on kõik läbi. See on kirjeldamatu tunne, kui üle finišijoone jõuad ja medal kaela pannakse. Mõtlesin, et olengi ära teinud selle, millest kaua unistanud olen ja mis tundud võimatu. Seega peab endasse uskuma.

Saingi oma medali, hõbedase soojakile, spordijoogi ja pähklid. Läbi see oligi. Jooksuaeg 2:21:39 ja koht 2641.

Üks suur ja õnnelik musi-kalli:)

Siin ka finišikaamera, kus minu finišisse jõudmist on näha video ajas ca 5:24:43 :)

Jalad oli peale seda natuke kanged aga kui pikemaks seisma ei jäänud, polnud hullu.  Järgmisel päeval olid sääremarjad ilma valudeta aga reied see-eest andsid 2 päeva päris korralikult tunda. Seda just trepist alla minnes, mitte üles, nagu arvata võiks.

Siinkohal pean jällegi kiitma neid CEP kompressoonpõlvikuid, mille kasutamise ajal ei olnud mul kordagi säärelihased valusad ja krambid ei kimbutanud. Isegi peale poolmaratoni läbimist ei andnud sääremarjad mingilgi määral tunda, ka ei olnud ühtegi villi.

Loodan väga, et ka järgmisel aastal ei jää poolmaraton läbimata:)