Seened ja Paukärv
Pühapäev on ilus päev, ei me siis koju jää :) Renks soovis juba pikemat aega minna Paukjärvie äärde vaatetorni kaema. Kui juba loodusesse minna, siis seenekorjamise mõte peas ja varustus kaasas. Kuna kaks viimast aastat ei ole me Loksa poolt metsadest head seenesaaki saanud, otstasime vaadata Piibe maantee pool asuvatesse metsadesse. Juba esimesel korral ei pidanud pettuma. Aga seekord keerasime Kembast suunaga Järvi Pikkjärve telkimisala poole, sealt edasi mööda metsatukkasid liikudes, oli seenesaak väga hea, 2 pesukausitäit männiriisikaid ja korralikult kukeseeni. Renks manitseb pidevalt, et olge ettevaatlikud ja vaadake, et ussidele peale ei astu. Siiani ei ole mul olnud au neid roomajaid kohata aga seekord läks teisiti. Jalutasime üle metsasihi teisele poole teed, kui Triin järsku mu seljataga karjus järsku: "Uss, uss!". Mõtlesin alguses, et ta teeb nalja, aga kui teepeale vaatasin, nägingi, et üle tee roomab parajalt pikk, näpujämedune tumepruuni värvi uss. Ma arvan, et see oli vaskuss. Siis ehmatasin ikka tõesti ära. Kuna seeneämbrid olid täis ja minu dressipluusi põu samuti, Krissu vingus nagu väike siga, kellel on 100 viga küljes, otsustasime autojuurde tagasi pöörduda ja seenekorjamise lõpetada.
Väike piknik peetud ja kõht täis, keerasime auto nina Paukjärve poole.
Paukjärve loodusrada on ca 5 km pikk. Parkisime auto Kaksiksilla parklasse, läksime tõkkepuust mööda ja liikusime metsarajale. Kuna korralikke teeviitasid ei olnud, ainult punased ja kollalsed täpid puul, ei teadnud me täpselt, milline tee see õige on ja torni juurde viib. Algul läksimegi mööda valet teed. Teeääres nägin midagi, mida enne matkaradade juures näinud ei ole. Nimelt jäi mulle silma üks väike mänd, millele olid kivid ümber laotud. Tähelepanelikumalt vaadates nägin, et seal on veel kalmuküünal musta lindiga. Ei suuda arvata, mis seal võis juhtuda....... otse matkaraja kõrval. Kas matkaja terviserike või midagi hullemat.
Keerasime ringi, läksime teede ristumise kohta tagasi ja pöörasime punate täpikestega märgistatud rajale, mis osutuski õigeks rajaks. Kilomeetreid tornini oli ikka päris palju, aga loodus oli ilus ja järved kaunid. Koitjärve (Ümarjärve) kaldal oli näha suvila varemeid, kus kunagi oli olnud Soome konsuli Emil Vesternineni suvemajake. See oli 13 ha suurune maa-ala, mida nad said kasutada ainult paar aastat, kuni tuli sõda.
Sealt edasi sammudes jõudsimegi üsna kiiresti vaatetorni.
Paukjärve kaldal, on mõnusalt suur lõkke ja telkimise koht. Kuhu 1931.a oli rajatud poiste laager. Tollel ajal oli sinna ehitatud terve linnak: 8 kohalised palktared elamiseks, söökla, saun, jääkelder, väliujula jne. Praegugi on olemas betoonring, kus tänapäeval on mõnus lõkkease.
Jussi järved on küll selline koht, kuhu ma hea meelega telkima läheksin. Nimelt ei saa telkimiskohtadele autoga ligi ja arvan, et see hoiab ka rullnokkadest telkijad/pidutsejad sealt eemal.
Väike piknik peetud ja kõht täis, keerasime auto nina Paukjärve poole.
Paukjärve loodusrada on ca 5 km pikk. Parkisime auto Kaksiksilla parklasse, läksime tõkkepuust mööda ja liikusime metsarajale. Kuna korralikke teeviitasid ei olnud, ainult punased ja kollalsed täpid puul, ei teadnud me täpselt, milline tee see õige on ja torni juurde viib. Algul läksimegi mööda valet teed. Teeääres nägin midagi, mida enne matkaradade juures näinud ei ole. Nimelt jäi mulle silma üks väike mänd, millele olid kivid ümber laotud. Tähelepanelikumalt vaadates nägin, et seal on veel kalmuküünal musta lindiga. Ei suuda arvata, mis seal võis juhtuda....... otse matkaraja kõrval. Kas matkaja terviserike või midagi hullemat.
Keerasime ringi, läksime teede ristumise kohta tagasi ja pöörasime punate täpikestega märgistatud rajale, mis osutuski õigeks rajaks. Kilomeetreid tornini oli ikka päris palju, aga loodus oli ilus ja järved kaunid. Koitjärve (Ümarjärve) kaldal oli näha suvila varemeid, kus kunagi oli olnud Soome konsuli Emil Vesternineni suvemajake. See oli 13 ha suurune maa-ala, mida nad said kasutada ainult paar aastat, kuni tuli sõda.
Sealt edasi sammudes jõudsimegi üsna kiiresti vaatetorni.
Paukjärve kaldal, on mõnusalt suur lõkke ja telkimise koht. Kuhu 1931.a oli rajatud poiste laager. Tollel ajal oli sinna ehitatud terve linnak: 8 kohalised palktared elamiseks, söökla, saun, jääkelder, väliujula jne. Praegugi on olemas betoonring, kus tänapäeval on mõnus lõkkease.
Jussi järved on küll selline koht, kuhu ma hea meelega telkima läheksin. Nimelt ei saa telkimiskohtadele autoga ligi ja arvan, et see hoiab ka rullnokkadest telkijad/pidutsejad sealt eemal.
Kommentaarid
Postita kommentaar