Inglismaa 29.11-.01.12.2013

Sai teoks minu esimene Inglismaa reis ja lennusõit. Endalegi üllatuseks ei pabistanud ma lendamise pärast üldse. 29. novembri lõunapaiku startis Easy Jet lennuk Inglismaa poole. Kui lennuk oli juba õhku tõusnud ja kindel maa jalge alt kadunud, tekkis hetkest küll pisike hirm, sest minu elu oli nüüd selle mehe kätes, kes seal lennukabiinis nuppe näppis.

Vaade Tallinnale.

Lend ise-enesest kulges hästi. Inglismaale maandudes natuke loksutas aga polnud hullu. Lennukis peab istuma akna all (mida minule kui esmalendajale ka lubati), siis on palju huvitavam.

Isegi pilvi on tore vaadata.

Tagasitulles mul enam sellist luksust ei olnud ja magasin osa lennust maha.
Sihtpunkt Inglismaal oli Gatwick lennujaam.

Inglismaa paistab.

Super oli see, et hotell oli kohe lennujaamas ja samast sai ka rongiga (Gatwick Express) Londonisse.
Pannud asjad hotelli, mis oli igati luksuslik (seebid, kreemid, geelid, küüneviilid, riidepuud, triikraud, tee, kohv jne,,,kõik toas olemas), otsustasime Madega minna Londonit vallutama.

aga akna taga oli kiirrongi raudtee

Naised shoppama!!!! Mõtlesime, et see saab tore olema, 2 naist, kes inglisekeel väga ei valda, lähevad Londonisse laiama :D Mehes ostsid meile rongipiletid ja tegid selgeks, millisele rongile me minema peame, et me ära ei kaoks. Jõudsime õnnelikult rongile, istusime maha ja seadsime ennast mugavalt sisse, kui mingi tädike hakkas vastu rongi aknaid taguma ja karjuma, et "Väljuge ruttu, hädaolukord". Kuna keegi rongis olijatest sellele väga ei reageerinud, siis istusime meiegi rahulikult edasi. Kui see tädike koos ühe meesterahvata tagasi tuli ja sama lauset juba üpris hüsteeriliselt karjus, hakkasid inimesed oma asju kokku korjama ja riidesse toppima ning välja minema. Nii tegime ka meie. Jõudsime tagasi ootesaali, mis oli inimestest puupüsti täis, sest mingi jama oli ikkagi toimumas. Rongide 1-2 ootesaali sissepääsud suleti punaste lintidega ja turvamehed pandi valvama ning kedagi sinna ei lubatud. Seal oli vist mingi pommiteema vms. Mõtlesime, et mis nüüd edasi. Hotellis ka nagu nõme terve päev vahtida. Jäime siis ootama ja vaatama mis toimub. Esialgne plaan oli simast mitte lasta ühte T-särgis ja lühikestes pükstes tüüpi, kes oli meie rongis. Järelikut ta tahab minna sinna kuhu meiegi ja teab mis edasi teha ja kuhu liikuda. Aga sellel kutil hakkas järsku kiire ja me kaotasime ta silmist. Vaehepal oli kõikide rongide infotablood pilditud ja info puudus. Isegi 3-4 tsooni rongidele ei lastud kedagi, kuigi need väljusid hoopis teisest kohast. Kuna meil muud targemat ka teha ei olnud, siis mõtlesime, et ootame ja vaatame edasi mis toimub. Niipalju saime vahepeal ruuporist tulevast infost aru, et 3-4 tsooni rongid hakkavad liikuma ja meie saaksime nendega sinna, kuhu plaanitud oli. Aga me ei olnud sellest väga kindlad :D Trügisime väravatele ligemale, et uurida turvameestelt kuidas me ikkagi Londonisse saaks. Järsku märkasin enda ees ühte noormeest, kes vaatas infotablood ja oma piletit, mis oli samasugune nagu meil. Juhuuu, järelikult tahab ta minna sinna kuhu meiegi, järelikult tuleb tal silm peal hoida. Tädike karjus läbi ruupori jälle midagi sellist, et 1-2 tsooni reisijad peavad minema 3-4 tsooni rongidesse. Siis hakkas tõsine tormijooks. Kutt, kelle olime tähelepanu alla võtnud, tormas 3 tsooni rongi poole. Võtsime siis ka pikemad sammud ja tormasime trepist alla provides üksteist rahvamassis liikudes mitte silmist lasta ning jõuda meie arvates õigele rongile :D Jõudes rongile, võtsime väikese mõttepausi ja arutasime, kas on ikka õige rong. Igaks juhuks näitasime ühele reisijale enda piletid ja küsisime, kas saame Victoria jaama. Õnneks saime jaatava vastuse ja olime rahul. No olgem ausad, väike kahtlus oli ikka hinges. Õnneks oli õige rong ja jõudsime ca 30 minutiga kohale.

See oli ikka mõnusalt suur rongijaam, nagu mõni meie väiksem kaubanduskeskus. II korrusel poed ja söögikohad. Üritasime infotabloolt teada saada, millal läheb viimane rong Gatwicki tagasi, et välistada võimalus öö Londonis veeta. Kui vajalik info käes, suundusime taksot otsima. Ei saanud küll sellist väikest õiget Londoni taksot, aga saime kõva õppetunni. Niisis... taksojuht viis meid kenasti sinna kuhu soovisime ja siis hakkas jama pihta. Kõigepealt ütles juht, et Made kaart ei tööta, siis minu kaardiga tükk aega möllates teatas, et sellel ei ole raha (mis loomulikut ei olnud võimalk aga vaidle selle tüübiga). Palusime tal viia meid lähima rahaautomaadi juurde, mis oli loomulikult mõne tänava kaugusel, aga taksojuht pani taksomeetri uuesti tööle ja kasseeris meilt veelkord sõidualustamise tasu ja need paar meetrikest. Niisis oli taksoarve kokku ca 20 naela. Siit õppetund: välismaal on parem, kui taksojuhile maksta sulas.

Olime jõudnud siis Londoni põhilisele shoppingutänavale Oxford Street. Seal on kõik suuremad ketipoed (H&M, Next, Zara, Bershka jne). Tänava lõpus on "odavkaubamaja" Primark, kuhu me kõige esimesena sisse astusime ja ca 2 tundi veetsime:D Nähes sealseid hindasid, vajus suu lahti ja soov kõike ja palju ostma hakata. Piirasin tugevalt oma ostuhullust ja ostsin AINULT paar asja. Renks jõudis selle ajaga ca 4 korda helistada ei suutnud aru saada, et ma veel seal poes viibin (tõsi, kui ta ise järgmine päev sinna poodi läks, siis ta taipas küll, mis ma seal nii kaua olin). Olles oma ostutuhina seal maha jahutanud jalutasime niisama mööda tänavat ja põikasime üksikutesse poodidesse sisse.

Järgmisena läksime mänguasjapoodi Hamleys, mis on 7 korruseline. Iga korrus on omaette teemaga /Legod, tehnika, printsessid jne). Kõige viimane korrus oli kommipood, kust ostsin Jelly Belly komme, mis on väga maitsvad ja mida on ca 50 eri sorti. https://jellybelly.com/Info/FunStuff/flavor_guides?guide=original50

Mänguasjapoe vaateaken

Kuna kell oli juba ca 21.00 ja me olime põhimõtteliselt lõunase söögiga otsustasime sööma minna.

Söögikoha valik oli spontaanne, et milline väljast hea tundub, sinna läheme. Kuna oli reede õhtu ja inglased on juba pubides ja muudes söögikohtades ennast mõnustalt sisse seadnud, et reedeõhtut veeta, ei olnud kohaleidmine kerge. Pubi mis algul valisime oligi söögi oote järjekord ca 1,5 tundi ja me jäänud sinna.

Lõpuks otstsasime minna kovikusse Caffe Concerto, mis osutus väga hubaseka ja mõnusaks kohaks ning toidud väga maitsvad.

Minul -Caesari salat krevettidega ja Madel -salat kitsejuustuga.

Samuti maitsvad koogid - toorjuustu maasika ja shokolaadi kook.

Kui kõht täis, jalutasime rongijaama ja natuke enne südaööd liikusime viimase rongiga hotelli.

Inimesed on Inglismaal ikka väga viisakad. Vabandamine, tänamine ja teretamine on nii loomulikud. Kui abi palud, siis aitavad lahkelt naeratades. Uurisime Madega tänaval kaarti, et kuidas oleks mõttekas ja turvaline jaamani jalutada, kui üks naisterahvas küsis, kas on abi vaja. Ütlesime kuhu jõuda tahame ja ta juhatas kenasti kuidas oleks kõige parem ja kiirem jaama jõuda. Ka rahaautomaadi juures jäime natuke hätta ning seal aitas meid üks neeger. Pärast uuris, et kas saime kõik korda ja soovid häid reisielamusi. Kui poes või tänaval kedagi müksad, siis ei saada sind vihased pilgud vaid vabandatakse mõlemapoolselt.

Järgmisel päeval võtsime mehed ka kaasa ja läksime taas Londoni avastama. Nüüd küll pigem arhitektuuri vaatama ja teha mõned ostud kodustele.

Muruauto kiirteel

Selline natuke kohustuslik kella all poseerimine

Leidsime ka üles suure M&M Word poe, mis on läbi 4 korruse ulatuv maagiline šhokolaadikommide paradiis.

Inimesed tegid suurte M&M mehikeste kõrval pilte, kõik oli nii värviline ja lõbus. Seal müüdi igasugust M&M tavaari, alustades pisikestest kommipakkidest ja pudipõlledest kuni köögitarvikuteni välja ja isegi ehteid.

Tundus, et seal ei säranud mitte ainult laste silmad, kui nägid kommitorusid, mis on paigutatud vikerkaarevärvides. Pildil on ainult osa sellest valikust. Isegi vaimustusin nendest torudest, valisin välja meelepärased värvid, tõmbasin kangist ja kuulasin kuidas kommid krõbisedes paberkotti kukkusid.

Kuna kõht oli taas tühjaks läinud, otsisime üles hiina tänava.

ja sealt söögikoha, kus maksid ca 10 eur ja võid süüa niipalju kui soovid. Siin siis minu tagasihoidlik valik pakutavast. Loomulikult pidin teise portsu veel võtma, sest kõik oli nii maitsev.