Natuke minu viimati ostetud raamatust. Üldse loen ma viimasel aja piinlikult vähe aga see raamat haaras mind oma põnevusega kohe. Raamat "Mees, kes teadis ussisõnu" on ühe mehe (Leemeti) jutustus sellest, kuidas ta üles kasvas. Tema katsumustest, arenemisest ja viimaseks jäämisest. Jutustus toimub ajal, kui metsas elavad viimased inimesed teadsid veel ussisõnu (mille abil sai loomi enda tahtmisele allutada) ja enamus neist inimestest kolivad linnadesse/küladesse moodsat eruroopalikku elu elama. Metsas on Leemetil kolm sõpra: Pärtel, Hiie ja Ints. Leemetil õnnestub kaks korda abielluda, üks abikaasa Hiie tapetakse hundi poolt ja teine abikaasa Magdaleena tapavad raudmehed. Pärtel kolib külasse ja nende sõprussuhted kaovad. Ints on rästik, kes on Leemetile läbi raamatu väga heaks sõbraks. Raamatus on veel terve rida erinevaid värvikaid tegelastüüpe: * Kaduva metsakultuuri kandja Tambet on oma päevad täitnud kasutute meelelahutustega - Tambet ja Mall (Hiie vanemad) ka...
Eelmises postituses rääkisin Krissu lõpetamisest. Seal pidasin ka oma elu esimese tänukõne. Loomulikult lõpus mu hääl murus ja pisar kippus silma. Tegelikult oli see tore ja on ikka natuke uhke tunne ka oma lapse lõpetamisel kõnet pidada :) Kõne oli siis selline: Kallid lapsed, lugupeetud õpetajad, austatud vanemad ja kõik teised saalis viibijad ! Taaskord on suvi ukse ees ja jälle on lõppemas üks õppeaasta, mis on meie lastele täna siin lasteaias viimane. Kallid lapsed, täna on teie säramise päev, täna olete just Teie need, kes on kõige tähtsamad. Teie elus algab uus etapp – teist saavad varsti kooliõpilased! Te lahkute siit majast ja võtate kaasa palju häid emotsioone ja mälestusi. Kallid õpetajad! Täname teid, kes te olete meie lapsi õpetanud, suunanud ja kasvatanud, olete neid ära kuulanud ja vahel asja eest noominud, te olete näinud meie laste kaklemisi, eriarvamusi ja pidanud neid ka lahendama. Olete näinud meie lapsi lõbutsemas ja lollusi tegemas. Olete...
Käed liibuvad kätele ja silmad viivitavad silmil, nii algab armastuse lugu. On kuuvalune öö, heina magus lõhn hõljub õhus, mu vile on unarule jäätunud maas ja su lillepärg on lõpetamata. See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul. See on andmise ja keelamise, ilmutamise ja taasvarjumise mäng. Mõned naeratused ja natuke argust ja pisut armsat kasutut tõrkumist. Ei mingit saladust teistpool praegust, ei võimatu püüdlemist, ei varju veetluse taga, ei kobamist pimeduse põhjas. Piisab sellest, mida anname ja saame. Me pole pitsitanud rõõmu viimseni, et väänata välja temast valuviina. See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul..... Lõpeta siis viimane laul. Armastus sulagu mälestuseks ja valu lauludeks. Lõppegu lend läbi taeva tiibade kokkupanekuga pesa kohal. Olgu su käte viimane puudutus leebe, nagu öö õis. "Seisa paigal viivuks oo ilus lõpp ja ütle oma viimased sõnad vaikuses." Kummardan su ees ja hoian kõrgel lampi, et valgustada sulle su teed.
Kommentaarid
Postita kommentaar