Peipsi trip 28-29.juuli

Ka sellel aastal  tuli mõte minna Peipsi äärde. Seekord telkima. Seoses selle plaaniga sai muretsetud mugavust lisavaid atribuute (tool, külmik, pliit). Ilm soosis meie matka. Sooja oli 30 C piires. Start oli laupäeva hommikul, suunaga Jõhvi poole. Seekord esimene peatus Kuremäe klooster (juba kolmas suvi sedasi). Kuremäel on aastatega üha rohkem piiranguid seatud (pildistamise keeld, mida enamus eiravad; kõnniteed, kus enne võis vabalt jalutada, on keelumärgiga tähistatud). Samas ka arusaadav, nende privaatsust häiritakse ikka kõvasti.

Sealt edasi suund Peipsi poole. Enne väike peatus Kalevipoja haual, Kivinõmmel. Tegime lõunasöögiks nuudleid ja kohvi. 

Peipsi äärde jõudes üllatas mind see, et enam  ei ole võimalik telkida nii nagu aastaid tagasi. Et valid sobiva platsi mändide all ja lööd telgi püsti ning suvitad. Nüüd iga järvepoole viiva tee otsas silt "Eramaa". Otsisime mis otsisime,  lõpuks leidsime Uusküla RMK puhkeala, mis oli kokkuvõtteks hea leid.

Saime telkimiskoha suurest kärast eemale, suhteliset omaette elamise.

Telk püsti pandud, tegime väikese õhtusöögi ja peale pisikest puhkust, et leib ja grillvorst "luusse lasta" otsustasime ujuma minna. Järv oli peegelsile ja vesi soe aga koledasti vetikasodi täis. Igaks-juhuks jätsime seekord ujumise ära. Päevitasime niisama, solistasime jalgupidi vees ja ehitasime Andreasega liivalossi. Võtsime lossivangi ka herilase, kes hiljem küll põgenes. Taas telgi juurde jõudnud, hakkasime ümbrust uurima. Tuli välja, et metsaalune, kus peatusime, oli metsaandide rohke. Kostitas meid mustikate ja kukeseentega, millest saime pühapäevase hommikusöögi.

Õhtul istudes ja juttu puhudes tekkis mändide ladvas imelik sumisev hääl, mis pidevalt valjemaks muutus. Nagu miljon sääske, kellele oleks kõlar külge pandud. Päris imelikult kõhe tunne tekkis algul. Kogu sumin kestis ca 1-2 h ja siis saabus sama järsku kui oli hakanud. Lahe oli see, seal oli palju nahkhiiri. Öösel tekkis järvel tuul ja kohin, mis segas vahepeal uinumist. Telgis olles olin kindel, et väljas on kõva torm, sest tuulekohin on väga tugev ja lõi äikest. Uudishimust pea telgist välja pistes, avastasin, et väljas on tuulevaikus, ainult lainekohin oli endiselt tugev ja välk sähvis kusagil kaugel aga meieni vihm õnneks ei jõudnudki.
Hommikul, kui kõht täis, läksime uuest järve äärde lootusega, et vesi on ehk selgem ja saab ujuda. Ja nii oligi, boonuseks olid suured lained, milles ujumine  oli lausa lust:) Umbes 2h rannas, peale seda telk kokku ja suund Alatskivi poole, et Rene tuttava, Olegiga kohtuda. Lohusuu kandis ostsime suitsukala, ilma milleta ei ole mõtet Peipsi äärest ära tulla. Ostsime latikat, 6€ kilo. Kala oli suur ja maitses hästi.

Oleg elas Rootsikülas, kuhu viis hull kruusatee. Rene auto ei talunud seda raputavat sõitu ja otsustas mingit mootorituld vilgutama hakata. Oleg näitas meile oma elamist, pakkus kohvi ja rääkisime natuke juttu. Peale seda vaatasime üle ka renoveeritud Alatskivi lossi.

Loosi juures otsustasime piiluda auto kapotialla, et tuvastada põhjus, miks auto ei soovi normaalselt sõida. Õnneks nägin, et üks voolik ripub nukra olekuga üksinda ja paigutasime selle ühe sobiva toruga ning oligi probleem lahendatud. Lossile tiir peale tehtud suundusime uuesti Kallatele, et sibulat, tomatit ja kurki osta.  Avastasime Kallastel ilusad punase liivaga koopad.

Just jõudnud trepist üles mäele, algas tugev torm ja raju. Järvel möllas vesipüks. Kodupoole sõit algas meeletus vihmasajus mille sekka viskas ka rahet. Nähtavus oli suhteliselt olematu.

Pool tunnikest kehva ilma ja siis oli taas päike ja kojusõit kulges peale seda suurepäraselt.
Matk oli väga tore. Mitte ühtegi halba asja ei suuda meenutada. Ootan järgmist suve, et seda korrata.