Gastroskoopia

Nonii, elus olen. Kogu see protseduur tehti ilma tuimestuseta. Plastmass hammaste vahele ja toru lükati kõrist alla. Kogu aeg ajas öökima ja vahepeal tundsin, kuidas selle toru ots mu maos liigub. Hingata ei suutnud korralikult nagu oleks vaja olnud. Aga nii kui sügavalt hingamise rütmi sain, kadus ka okserefleks. Vahepeal jäi hing kinni, oli tahtmine õhku ahmida aga ei saa. See oli jube. Ootasin meeleheitlikult millal see lõpeb. Õnneks oli arstide suhtumine meeldiv, sõbralik ja rahustav. Terve õhtu oli kõri valus, isegi täna annab tunda. Kuid rohkem viga sai vist psüühika:) Kui kabinetist välja tulin, hakkasin lohutamatult nutma, ulgusin nutta vähemalt veerand tundi. Mõistus ütles, et kõik oli ju korras ja see on läbi aga nuttu ei suutnud peatada. Õnneks Renks ootas mind. Tööle tagasi ta mind sellises olekus ei lubanud ja viis koju puhkama. Tegi süüa ja hoolitses mu eest nagu üks armastav mees seda teeb:)
Kokkuvõttes: ebameeldiv, üleelatav ja veel kord ebameeldiv. Vabatahtlikult ei teeks seda enam kunagi.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mees, kes teadis ussisõnu

Minu esimene kõne

Ilus maa