Vaikus

Mõtlesin ükspäev sellele, kui palju me tegelikult vaikust vajame ja kui palju on meie ümber müra.

Kuna vaikusel pole hinda, siis me ei oska seda nagu tahtagi.

Aga vaikust on vaja.

Kahjuks ei sa vaikust kotti panna nagu leivapätsi ja jao pärast nosimiseks koju tuua. Sest vaikusele ei meeldi kotis olla, ta ihkab avarust. Vaikusel pole midagi selle vastu, kui inimene teda vahetevahel külastab.

Näiteks Eesti rabad on nagu unenäod ilmsi, sest seal on väga vaikne.

Vaikust iseloomustab hästi Jaan Kruusvall Teos  "Olen öösse eksind karjus". (1940)

See on imeline, kuidas mõni inimene suudab nii lihtsat asja nagu vaikus, nii värvikalt ja minumeelest täpselt kirjeldada. 

VAIKUSE HÄÄLED

Mis asi on vaikus? Kas seda on võimalik kuulata, kombata, näha? Tunda? Kas vaikus kõneleb? Või on ta tumm ja kurt? Kus on vaikus, kui kaugel? Kas meis või väljaspool?

Vaikus on kättesaamatu. Vähemalt selles maailmas, kus meie asume. Ainuke võimalus on - õppida teda nägema, kuulama, tundma. Ja kui ta leiame, siis... me saame teada, et vaikusel on oma hääl. Aga see ei ole kära ega kriiskamine. Vaikusel on oma hääl, vaikuse hääl. Vaikusel on üksainus toon. Vaikuse oma on üksainus noot heliredelil, viie rea peale üksainus täisnoot, nagu tilk, mis väriseb, võbiseb ja kumiseb, hoides kramplikult kinni oma reast -justkui linnukene telefonitraadil, kartes kukkuda, libastuda, sattuda mõnele teisele reale, valesse kohta. See on justkui meie hinge hääl- üksinduse hääl, kumin, tuksumine, pulss, mida meeltega tunnetame, meie sisemuse muusika. Mõni ei kuule seda üldse, ei oska, ei tahagi, ei suudagi leida. Mõni ei vaja seda, sest on mürast halvatud, mürast toidetud ja mürast sõltuv. Ja vaikus kohutab teda. Mõni vihkab vaikust. Mõni kardab. Kuid ta jääb alles, too vaikus...

Sest ta oli enne meid olemas ja on surematu.

Kui ülemeelik on ikkagi see erak täisnoot, kuidas ta turnib ja keerutab end talle määratud noodijoonel hasartselt ringi nagu võimleja kangil, hoides vahel kinni ainult ühe sõrmega... Talle kohe meeldib riskida. See on sümpaatne. Kuid ta ei väärata. Kui vääratab, siis vaikus lõpeb.

Vaikuse rasked täisnoodid ripuvad nagu jääpurikad kuulmises ja kõlisevad ohtlikult, omavahel juhuslikult kokku põrgates... Aga võib-olla ka mitte juhuslikult.

Nagu oleks kauge söerong eemaldunud, samas kui alateadvuses, relsijätkudel tuksuvad ikka veel vagunite raudrattad, pannes oimukohtades paisuma vere.

Siis muutub vaikus tantsumuusikaks, kutsub justkui põrandale, aga keegi ei allu taktile, keegi ei järgi rütmi - on see helistik siis vastuvõtmatu, vastik? Või ei kuulegi seda keegi? Või tekitab see hoopis nutuvõru ümber suu, niisuguse nutuvõru, mida igaüks niikuinii varjab... mitte ainult teiste - vaid ka iseenese eest.

Mõnikord vaikuse hääl tõepoolest kohutab. Siis kui satud ootamatult tema lainele, oled ettevaatamatu ega suuda keskenduda, kuigi tahaksid. Seega on vaikuse kuulmiseni ja kuulamiseni pikk tee. Kõik ei satugi sellele teeotsale. Ja rada iseenesest viib ju kaugele tundmatule; nii palju kisa, mitmehäälsust, võltse noote ja rämedaid tausthelisid on osasaajat igast kandist saatmas, ründamas, et sa haarad võib-olla hullununa peast ja pistad jooksu, teadmata kuhu. Jooksed kaugele, kaugele ära, ja alles pidurdades, väsinuna peatudes, kui hingeldamine ja vasardamine peas lakkavad, hakkad järsku kuulma: laotus ise laulab sulle vastu.

Jah, liigsete helide eest pead sa põgenema kui vähegi võimalik.

Vaikuse kuulamine - see on kunst.

Vaikus on kõige algus ja lõpp. Vaikus on elu.