Linnanmäki 08.08.18
Juuli lõpus enne puhkusele minekut mainis Triin korra, et võiksime Soome lõbustusparki minna. Miks ka mitte, olin mõttega nõus. Minu viimasest karusellitamiset on möödas vist üle 10aasta ja Krissu ei ole samuti lõbustuspargis käinud. Kui eelmisel aastal SeaLifes käisime, siis Linnanmäki lõbustuspark lastes suurt elevust ei tekitanud. Esialgu oli ka Krissu reaktsioon, et seal on nii hullud atraktsioonid, kuhu ta minna ei julge. Ütlesin siis, et ega kõik nii suured ei ole, nagu esialgu paistsid. On ka n.ö normaalseid karusselle.
Nii me siis 08.08.18 Linnanmäki külastamise ette võtsimegi. Kuna mul oli Maijooksust Soome minekuks Tallinnki sooduskood, siis oli eriti super see, et saime edasi-tagasi piletid ca poole odavamalt. Täiskasvanu hind oli 18 eur ja laps kuni 12.a. oli tasuta. Triinu, Siimu ja minu piletid läksid kokku 59 eur (tavahinnaga oleks see olnud 120 eur koos Krissuga). Läksime jälle varahommikuse laevaga (väljumine 7.30) ja 9.30 olime Soomes.
Krissu oli juba 6.15 stardivalmis:)
Sõitsime tramm nr 7-ga kesklinna. Kuna lõbustuspark avati kl 11.00, siis jalutasime natuke kaubanduskeskustes.
Kesklinnas Raudteejaama eest läksime tramm 9-ga lõbustusparki, maha tuli minna Kotkankatu peatuses. Esialgu vaatasime mis atraktsioonid üldse seal on, et siis otsustada kas ostame päevapileti (karusellita paju tahad 😃) või ostame mõned üksikud piletid. (päevapilet oli 39 eur., eraldi ostes oleks ühe atraktsiooni pilet olnud 8 eur).
Jõudsime otsusele, et võtame päevapileti, mis osutus õigeks otsuseks. Nagu päeva lõpuks selgus, sõitsime ca 12 x erinevate atraktsioonidega 😜.
Soojenduseks läksime tondilossi 😱. Seal oli pigem nii, et Krissu ja Siim hirmutasid tonte, mitte vastupidi 😀.
Peale seda läksime Hurjakuru kosele, kus istud ümmargusel kummiparvel, mis piisavalt kiiresti sõidavad mööda koske alla. Kui järjekorras seisime, siis vaatasime, et mõned parvelt tulijad on läbimärjad ja teised mitte. Nimelt see ümmargune parv käib kosel keeristesse sattudes ringi, ning on võimalus, et satud kosest allalaskuva veealla. Nii juhtus ka meiega. Krissu oli kõige rohkem läbimärg (tal mingil hetkel oli kosk lausa süles :), minul ja Triinul olid nii selg kui püksid piisavalt märjad. Aga vaatamata sellele oli sõit väga lõbus. Õnneks oli ilm mõnusalt soe ja varsti kuivasid riided seljas ära ka.
Siis oli aeg minna suurematele atraktsioonidele. Valisime selleks Salama raudtee. Parvel sõites üks eestlane ütles, et see on päris hull värk, aga eemalt vaadates ei tundunud nii hirmus midagi. Tegelikult oli ikka piisavalt hull, kõige rohkem muidugi Krissule, kes oma esimese sõidu sai sellisel raudteel, mis tõuseb vahelepal 17m kõrgusele ja annab 420 meetrisel teekonnal üles-alla ikka korraliku hoo sisse. Lisaks sellele, et vagun seal päris meeletult kihutab, käis see omakorda pidevalt ka ringi. Ise karjusin seal ka mõned korrad päris kõvasti, sest kohe oli selline tunne, et vagun lendab rööbastelt minema. Panin korra isegi silmad kinni, aga siis oli veel hullem olla😖. Kõige rohkem muretsesin Krissu pärast, et ega ta seal ära ei minesta või keeldub järgmistele atraktsioonidele üldse minemast. Kuulsin, kui Triin talle ütles, et loe 10 ni, siis saab sõit rutem läbi. Kui seal maha tulime, siis oli Krissul ikka näost valge ja jalad värisesid. Ütles, et oli ikka väga hull sõit olnud.
Salama raudtee
Nii me siis 08.08.18 Linnanmäki külastamise ette võtsimegi. Kuna mul oli Maijooksust Soome minekuks Tallinnki sooduskood, siis oli eriti super see, et saime edasi-tagasi piletid ca poole odavamalt. Täiskasvanu hind oli 18 eur ja laps kuni 12.a. oli tasuta. Triinu, Siimu ja minu piletid läksid kokku 59 eur (tavahinnaga oleks see olnud 120 eur koos Krissuga). Läksime jälle varahommikuse laevaga (väljumine 7.30) ja 9.30 olime Soomes.
Krissu oli juba 6.15 stardivalmis:)
Sõitsime tramm nr 7-ga kesklinna. Kuna lõbustuspark avati kl 11.00, siis jalutasime natuke kaubanduskeskustes.
Kesklinnas Raudteejaama eest läksime tramm 9-ga lõbustusparki, maha tuli minna Kotkankatu peatuses. Esialgu vaatasime mis atraktsioonid üldse seal on, et siis otsustada kas ostame päevapileti (karusellita paju tahad 😃) või ostame mõned üksikud piletid. (päevapilet oli 39 eur., eraldi ostes oleks ühe atraktsiooni pilet olnud 8 eur).
Jõudsime otsusele, et võtame päevapileti, mis osutus õigeks otsuseks. Nagu päeva lõpuks selgus, sõitsime ca 12 x erinevate atraktsioonidega 😜.
Soojenduseks läksime tondilossi 😱. Seal oli pigem nii, et Krissu ja Siim hirmutasid tonte, mitte vastupidi 😀.
Peale seda läksime Hurjakuru kosele, kus istud ümmargusel kummiparvel, mis piisavalt kiiresti sõidavad mööda koske alla. Kui järjekorras seisime, siis vaatasime, et mõned parvelt tulijad on läbimärjad ja teised mitte. Nimelt see ümmargune parv käib kosel keeristesse sattudes ringi, ning on võimalus, et satud kosest allalaskuva veealla. Nii juhtus ka meiega. Krissu oli kõige rohkem läbimärg (tal mingil hetkel oli kosk lausa süles :), minul ja Triinul olid nii selg kui püksid piisavalt märjad. Aga vaatamata sellele oli sõit väga lõbus. Õnneks oli ilm mõnusalt soe ja varsti kuivasid riided seljas ära ka.
Siis oli aeg minna suurematele atraktsioonidele. Valisime selleks Salama raudtee. Parvel sõites üks eestlane ütles, et see on päris hull värk, aga eemalt vaadates ei tundunud nii hirmus midagi. Tegelikult oli ikka piisavalt hull, kõige rohkem muidugi Krissule, kes oma esimese sõidu sai sellisel raudteel, mis tõuseb vahelepal 17m kõrgusele ja annab 420 meetrisel teekonnal üles-alla ikka korraliku hoo sisse. Lisaks sellele, et vagun seal päris meeletult kihutab, käis see omakorda pidevalt ka ringi. Ise karjusin seal ka mõned korrad päris kõvasti, sest kohe oli selline tunne, et vagun lendab rööbastelt minema. Panin korra isegi silmad kinni, aga siis oli veel hullem olla😖. Kõige rohkem muretsesin Krissu pärast, et ega ta seal ära ei minesta või keeldub järgmistele atraktsioonidele üldse minemast. Kuulsin, kui Triin talle ütles, et loe 10 ni, siis saab sõit rutem läbi. Kui seal maha tulime, siis oli Krissul ikka näost valge ja jalad värisesid. Ütles, et oli ikka väga hull sõit olnud.
Salama raudtee
Peale seda tuli närve natuke rahustada ning läksime Panoraam vaatetorni, mis viib 53 meetri kõrgusele, kus saab imetleda Helsingi ja lõbustuspargi vaateid.
Nüüd oli aeg jälle natuke karussellitada, ning läksime Kovitasside karusellile. Mitte liiga kiire aga mõnusalt lõbus värk.
Peale seda oli aeg minna puidust Ameerika mägedele,kuhu Krissu keeldus tulemast (ja õigesti tegi, sest need olid ikka päris hoogsad mäed ja loksutasid kõvasti). See on Linnanmäki populaarsem atraktsioon aastast 1951.
Peale seda läksid Triin ja Siim Maagia rattale, kuhu mineku mina jätsin vahele ja nautisime nende sõitu kõrvalt vaadates.
Peale seda arvas Krissu, et nüüd on aeg jälle natuke särtsu saada ning läksime Pikajuna rongile (nagu mini Ameerika mäed). Seda sõitu juba Krissu nautis. Piisavalt kiire ja kurvikas ning pidime teise korra veel seal sõitmas käima.
Käisime veel vaaterattal ja autorajal kihutamas. Märkamatult olimegi üle 4h lõbustuspargis veetnud ning keha andis märku, et rohkem raputamist ei soovi ning oligi aeg liikuda kesklinna tagasi, et korralik kõhutäis süüa. Siinkohal pean mainima, et vesi lõbustuspargis oli väga kallis (0,5 vesi oli 2,5 kuni 3,9 eur pudel.). Söögikohtade hinnad ka suhteliselt krõbedad. Ainuke taskukohane söögikoht oli Lintsiburger, kus hinnad nagu meil ja bruks parem kui McDonalsis või Hesburgeris.
kesklinnas otsisime üles juba eelmisest korrast tuttava Hiina söögikoha, kus maksad 7 eur ja sööd paju kõhtu mahub. Kui kõht täis jalutasime natuke mööda kesklinna tänavaid, kui jalad enam liikuda ei tahtnud, hüppsime nr 7 trammile ja sõtsime sadamasse. Laevale jõudes ei viitsinud Siim niisama toolidel istuda ning võttis meile kajuti, mis oli tegelikult juba hea valik, Sest kõik olime jube väsinud, ning mõnus oli kajutis see 2h laevasõitu pikutada. Sai kõvasti naerda ja aeg möödus ruttu ning olimegi 21.30 Tallinnas tagasi.
Kommentaarid
Postita kommentaar