Igapäevaselt igavene

Nagu ikka, ei suuda kohe peale tegevusi postitust üles panna ja siis ükskord meenub, et oi..sellest ma ei olegi veel kirjutanud. Oleme sellel aastal mitmel korral Peipsi ääres käinud aga ikka nii, et õhtuks koju tagasi. Kuna eelmisel aastal jäi telkimine Peipsi ääres kahjuks aja puudumise tõttu ära, siis otsustasime, et sellel aastal peaks ikka minema. Kui hakkasime valitud nädalavahetuseks plaani tegema, tundus ilm väga hea. Aga mida päev edasi, seda kehvemaks ilmaprognoos muutus. Reedel olime veel kahtleval seisukohal, kas üldse minna, sest taevas oli hall ja tibutas vihma, kuigi temperatuur oli natuke üle 20C ja külm ei olnud. Hommik oli ka veel pilves ja vihmane, aga otsustasime, et ei lase ilmal meie plaani segada, pakkisime asjad autosse ja hakkasime liikuma. Et kui ilm ikka väga ära keerab, siis saab ju koju tagasi tulla. Kuna meie seltskond oli seekord päris suur, 5 inimest (mina, Renks, Krissu, Andreas ja Katriin), siis auto oli asju päris täis ( 2 telki, magamise asjad, ...

Olles Vudilas oma isu täis trallinud, ehk ca 6 tundi jalgel olnud (tegelikult Krissul vist isu täis ei olnud, aga sulgemise aeg jõudis kätte) :) oli aeg ööbimiskoht üles otsida. Nagu öeldud, ööbimiskoha valikul oli oluline, et see oleks ilus, maalähedane ja pigem mitte mingi hotell, kus pead nelja seina vahel terve õhtu passima. Hakkasin siis otsima Vudila lähedusse sobivat ööbimismaja. Silma jäi Mokko turismitalu. Hind oli soodne ja asukoht sobiv (Vudilast ca 10 min sõitu). Maja juurde jõudes tervitasid meid 2 suur koera, vist mastifi tõugu. Mõlemad olid väga sõbralikud, pigem laisad kui pealetükkivad.  Aga seal oli ka kolmas krants, noor koer, kellest sai Krissule kohe sõber, kes ootas, et Krissu temaga palli mängiks. Krissu viskas palli eemale ja koer tõi tema juurde tagasi.  Helistasin siis autost perenaisele, et me oleme kohal ja ega koerad meid ära süüa ei taha. Perenaine ütles lõbusal häälel, et need küll kedagi ei söö ja võite julgelt autost välja tulla. Koerad nuusuta...

Kesksuvi on käes, Krissul vaheaeg ja kusagil tuleb see suvine retk ära teha. Kuna Triin on nüüd tööl ja nädala sees tal vaba aega ei ole, siis pidime selle Krissuga kahekesi ette võtma. Kuna Krissu ei ole mängumaal käinud, siis otsustasime minna Vudilasse. Tembu-Vembu maa nagu ei pakkunud niipalju huvi. Et sinna tuleb sõita ikkagi ca 200 km, siis ei olnud mõistlik õhtul kodupoole tagasi kihutama hakata ja otsisime ööbimiskohta sinna ligidale. Silma jäi Mokko turismitalu oma maaläheduse poolest. Ei tahtnud, et peaks kusagil hotellis 4 seina vahel passima. Asusimegi siis neljapäeva hommikul Vudila poole teele. Ilm tundus küll pisut jahedavõitu ja päikest ka hommikul ei olnud. Eelmistel päevadel oli palju vihma sadanud. Aga mõtlesime, et olgu mis on, läheme ikkagi. Juba poolel teel oli näha, et ilm oli meie poolt ja päike paistis väga soojalt. Kohale jõusime keskpäevaks ja siis oli juba ilm väga ilus. Kuna eelmiste päevade vihm ja hommikune tuul oli mängumaal oma töö teinud (üks batuu...