Meie jaanipäev
Ma ei ole mitu aastat jaanitulel käinud. Enam nagu ei tõmba nendele suurtele üritustele, kus palju purjus rahvast. Nooremana küll, sai jaanitulel tantsu vihtumas käia :) Tegelikult mulle jaanituli väga meeldib aga see peaks olema koos toredate sõpradega väikeses kohas, selline mõnus chill olemine.
Seekord otsustasin juba eelmisel aastal mõttes mõlkunud tegemise ära teha.
Nimelt teatasin paar tundi enne õhtut Renksule, et otsime nüüd ühe mõnusa koha kuskil järve ääres, teeme lõket ja väikest grilli. Peame oma mõnusat jaanituld. Renksule see mõte igatahes meeldis ja hakkas otsima kohta, kuhu minna.
Pärast mõningat kaalumist otsustasime minna Kaberneeme RMK lõkkekohti vaatama, mis asusid ühe ilusa järve kaldal. Asjad kokku ja minekut. Loomulikult oli järveäärsed lõkkekohad telkijate poolt hõivatud, kes vist juba varakult jaanipäeva pidama olid hakanud. Leidsime aga järvest natuke eemal metsaservas ühe toreda platsi, tegime lõkke üles, grillisime ja tundsime ennast hästi. Ainukesed, kes meie olemist segama hakkasid olid kimalased (kui ma ei eksi). Sellised väikesed kärbsed, kes hammustasid väga valusasti ja järgmisel hommikul olid me käed ja Krissu nägu punaseid täppe täis, mis ebameeldivalt sügelesid. Kuna kimalased tüütasid ja kell hakkas keskööpoole liikuma, siis seadsime sammud Kaberneeme randa, et vaadata päikeseloojangut ja juua kohvi (Krissu nautis kakaod:)).
Järve kallas oli täis konnakulleseid
Seekord otsustasin juba eelmisel aastal mõttes mõlkunud tegemise ära teha.
Nimelt teatasin paar tundi enne õhtut Renksule, et otsime nüüd ühe mõnusa koha kuskil järve ääres, teeme lõket ja väikest grilli. Peame oma mõnusat jaanituld. Renksule see mõte igatahes meeldis ja hakkas otsima kohta, kuhu minna.
Pärast mõningat kaalumist otsustasime minna Kaberneeme RMK lõkkekohti vaatama, mis asusid ühe ilusa järve kaldal. Asjad kokku ja minekut. Loomulikult oli järveäärsed lõkkekohad telkijate poolt hõivatud, kes vist juba varakult jaanipäeva pidama olid hakanud. Leidsime aga järvest natuke eemal metsaservas ühe toreda platsi, tegime lõkke üles, grillisime ja tundsime ennast hästi. Ainukesed, kes meie olemist segama hakkasid olid kimalased (kui ma ei eksi). Sellised väikesed kärbsed, kes hammustasid väga valusasti ja järgmisel hommikul olid me käed ja Krissu nägu punaseid täppe täis, mis ebameeldivalt sügelesid. Kuna kimalased tüütasid ja kell hakkas keskööpoole liikuma, siis seadsime sammud Kaberneeme randa, et vaadata päikeseloojangut ja juua kohvi (Krissu nautis kakaod:)).
Järve kallas oli täis konnakulleseid
Mehed lõkkemeistrid:)
Päieseloojang rannas
Kommentaarid
Postita kommentaar