Padise seikluspark
03.oktoobril sõitsime kontorivälisele strateegiapäevale Padisele, Kallaste turismitallu.
Kuni lõunani olime töised. Pealelõunal vallutasime Padise seikluspargi, eesmärgiga arendada meeskonnatööd, ületada ennast ja motiveerida kaaslasi tegema seda, mida ei suuda.
Ma polnudki varem seikluspargis käinud (mõte on olnud, aga tegudeni polnud jõudnud). See 3 tundi ronimist ja langemist said liiga kiiresti mööda. Järgmine aasta tahan kindlasti mõne seikluspargi raja läbida. Meie tiim valis kõrgseiklusrajad, et kui juba midagi teha, siis ikka "täie raha eest", mis sa siin maapinnal ikka vedeleda.
Esimene katsetus oli ca 7 meetrine ronimispost, kuhu otsa tuli siis ronima hakata. Boonuspunkte sai selle seest, kui jõudsid tippu, julgesid püsti tõusta ja pääsukest teha. Ronisin, kartsin, käed vasisid ära ja post kõikus ebameeldivalt, aga ära tegin. Nüüd saan aru, miks lindudel postide otsas meeldib istuda. Sealt avanev vaade on lihtsalt väga ilus:D
Zip-line - sinna oleksin võinud jääda kasvõi pooleks päevaks. Õnneks oli see kaheosaline rada. Kinnitad ennast rihmadega traadi külge, astud tühjusesse ja kihutad nööril rippudes läbi õhu.
Viimasena jõudsime ronida "Eiffeli torni". See oli post, kuhu tuli ise paigutada pulgad, et tekiks redel. Kaaslased tõmbasid nööride abil posti püsti, hoides nööre pingul, pidi post püsti seisma ja võisingi hakata ronima tipu poole. Olles üles jõudnud ja püsti tõusnud, oli võimalus hüpata lähedal rippuva pulga külge (noh nagu tsirkuses need õhuakrobaadid hüppavad). Natuke kõhe oli ja mõtlesin, et päris vastik, kui hüppan ja ei jõua kätega sellest pulgast kinni haarata. Päris ebamugav oleks sinna köie otsa rippuma jääda. Aga hüpe oli seda väärt ja käed/näpud piisavalt tugevad, et pulgast kinni haarata ja rippuma jääda.
Alloleval pildil hakkangi kohe Eiffeli torni tippu jõudma :D
Kuni lõunani olime töised. Pealelõunal vallutasime Padise seikluspargi, eesmärgiga arendada meeskonnatööd, ületada ennast ja motiveerida kaaslasi tegema seda, mida ei suuda.
Ma polnudki varem seikluspargis käinud (mõte on olnud, aga tegudeni polnud jõudnud). See 3 tundi ronimist ja langemist said liiga kiiresti mööda. Järgmine aasta tahan kindlasti mõne seikluspargi raja läbida. Meie tiim valis kõrgseiklusrajad, et kui juba midagi teha, siis ikka "täie raha eest", mis sa siin maapinnal ikka vedeleda.
Esimene katsetus oli ca 7 meetrine ronimispost, kuhu otsa tuli siis ronima hakata. Boonuspunkte sai selle seest, kui jõudsid tippu, julgesid püsti tõusta ja pääsukest teha. Ronisin, kartsin, käed vasisid ära ja post kõikus ebameeldivalt, aga ära tegin. Nüüd saan aru, miks lindudel postide otsas meeldib istuda. Sealt avanev vaade on lihtsalt väga ilus:D
Zip-line - sinna oleksin võinud jääda kasvõi pooleks päevaks. Õnneks oli see kaheosaline rada. Kinnitad ennast rihmadega traadi külge, astud tühjusesse ja kihutad nööril rippudes läbi õhu.
Viimasena jõudsime ronida "Eiffeli torni". See oli post, kuhu tuli ise paigutada pulgad, et tekiks redel. Kaaslased tõmbasid nööride abil posti püsti, hoides nööre pingul, pidi post püsti seisma ja võisingi hakata ronima tipu poole. Olles üles jõudnud ja püsti tõusnud, oli võimalus hüpata lähedal rippuva pulga külge (noh nagu tsirkuses need õhuakrobaadid hüppavad). Natuke kõhe oli ja mõtlesin, et päris vastik, kui hüppan ja ei jõua kätega sellest pulgast kinni haarata. Päris ebamugav oleks sinna köie otsa rippuma jääda. Aga hüpe oli seda väärt ja käed/näpud piisavalt tugevad, et pulgast kinni haarata ja rippuma jääda.
Alloleval pildil hakkangi kohe Eiffeli torni tippu jõudma :D
Kommentaarid
Postita kommentaar