SEB poolmaraton 11.09.2016

Kuna eelmise aasta poolmaraton läks hästi ja emotsioonid olid head, siis võtsin kindla sihi, et ka sellel aastal need 21.1 km jooksen.

Kui talvel olen tavaliselt puhanud ja trenn/liikumine hakkab alles aprillis, siis seekord olin päris tubli. Kui väljas külmaks läks ja enam joosta ei tahtnud, hakkasin kõndima. Eelmise aasta oktoobrist kuni selle aasta aprillini kõndisin ca 300 km ja aprillis juba jooksin 10 km jookse.

Sellel aastal muutsin ka oma jooksutehnikat. Vaatasin palju erinevaid videoid, kuidas kogenud jooksjad kergemini ja kiiremini jooksevad. Hakkasin harjutama nö puusalt jooksmist (et edasi liikumine toimuks puusast mitte kusagilt mujalt). Jälgisin, et jalg maanduks maha jalalaba keskosaga, välisküljega, mitte kannaga. Esialgu oli see raske, aga parandas kiirust. Kuna üle kanna joostes põrutad ka põlvi, siis asfaldil jooks ei olnud eelmisel aastal mu põlvele hea ja see põlvevalu tegi mulle suurt muret, sest halvemal ajal olin nagu vanainimene, kes mitu korda päevas Ice Geeliga oma põlvi määris ja et tööl püsti tõusta, pidin toetuma lauale, sest põlved olid nii valusad. Sellel aastal  ostsin ka uued jooksujalanõud. Spetsiaalsed pikema maa (üle 10 km) jooksjatele. Oli see siis jooksusammust või botastest aga põlvevalu mul sellel suvel ei olnud.

Ka sellel aastal proovisin joosta 3x nädalas ja suve teisel poolel pikemaid distantse. Konkreetset jooksukava ei teinud ja järgisin oma keha ning natuke eelmise aasta jookse.  

Uue jooksutehnikaga paranesid mu jooksuajad. Kui pidin minema rahulikule jooksule ja seda oma arust ka tegin, siis koju jõudes oli km aeg ikka parem, kui arvata võis.

Seekord maratonile minekul mingit pabistamist ei olnud.  Eelmisel õhtul ja jooksu hommikul oli väike ärevus ikka sees.  Ilm lubas tulla super ja pere toetamas ning midagi hullu ei saa ju juhtuda.

Seekord tulid mulle kaasa elama ka Krissu ja Katriin. Kaks väikest spordifänni, kelle silmis oli näha seda spordiürituse põnevust. Nad jõudsid mind kannatlikult need 2h oodata, enne finišit rajaääres ergutada ja plaksu lüüa ning pärast kallistades vastu võtta. Olen neile väga tänulik, sest paljuski neile võtsin ennast kokku ja jooksin lõpuni, sest ei saa ju ootavaid ja elevil lapsi alt vedada, et nad ei näegi kuidas ma lõpusirgel naeratus näol neist möödun ning neile lehvitan (tegelikult lõin neile plaksu), vaid tulen mossis näoga jalga jala ette trampides. J Renks ja Triin, ärge nüüd arvake, et teie kohalolek ning toetus vähem tähtsad oleksid. Seda kohe kindlasti mitte. Lähedased raja ääres või finišis ootamas annab väga palju jõudu ja vaimset tuge, et lõpuni joosta.

Nüüd siis jooksust.  Öö möödus päris hästi ja sain korralikult magada. Ärkasime ca 8.30 et süüa ja rahulikult toimetada. Kui pudru, kohv ja võiku söödud, vaatasime maratoni starti ja hakkasin asju kokku panema.  Päike paistis mõnusalt, tuult väga ei olnud ja ilm tundud ideaalne.  Kodust väljusime peale 10.00, sest eelmisel korral olid Toompuiestee ligidal tänavad umbes ja jäime ajahätta. Aga see aasta oli jooksu korralduses tehtud muudatused, mis mulle väga meeldis. Nimelt oli 10 km jooks  viidud laupäevale. See päästis ummikutest ja Vabaduse platsil olevast rahvamassist, mis eelmisel aastal oli meeletu. Seega jõudsime Balti jaama natuke planeeritust varem. Ajasime siis juttu, sõin kaasavõetud banaani ning kui aeg käes liikusime Vabaka poole. Triin ja Krissu jõudsid meie ühel ajal. Tegime paar stardi alguse lõbusat pilti ja mul oligi aeg stardikoridori liikuda. 

Tegime soojendust ja lugesime 10-st allapoole kuni stardini. Rahvas hakkas liikuma ja tuju oli super. Sellel aastal joosti poolmaratoni ja maratoni vastupidises suunas ehk päripäeva.

Start oli  Kaarli puiesteel. Tegelikult oligi nii parem, sest lõpus jäi ära see Kaarli pst tõus, mis lõpetajatele muidu liigset pingutust nõudis.

Nagu öeldud, oli algus paljutõotav. Tuju hea, jõudu oli ning ilm mõnusalt soe. Aga ilmataadil oli jooksjatega oma plaan. Taevas läks täiesti pilvituks, päike küttis lagipähe ja tuult ei olnud. Peale 7 km läks jube palavaks ja lämbeks. Ilm sai sellel aastal saatuslikuks nii mõnelegi jooksjale.

Esimesed 10 km nautisin jooksu. Umbes 8 km sain aru, et pean seda väikest sinist putkat raja ääres külastama. Ju sai liiga palju vett hommikul joodud. Kiire põige ülikuuma plastputkasse ja kiiresti edasi. Aga see, et mu jalad seal minuti jagu liikumatult olid, ei olnud hea. Tegelikult kohe ei saanudki midagi aru. Putkast välja ja kiirel tempol edasi.

Jah, olin seekord teinud  2 viga, mis kätte maksid.

1. Kuna ma ei kuulnud oma kilomeetri aega, siis jooksin esimesed 10 km liiga kiiresti (kuigi mulle endale tundus, et tempo on normaalne). Oleks tahtnud hoida esialgu tempot 6.15 või 6.20, et hiljem rohkem jõudu oleks,  kuid vaadates hiljem aega, siis olin esimesed 10 km jooksnud tempoga 6.03 ja seal oli isegi üks mu kiireim aeg 5.54.

2.  Teiseks ei olnud hea see sinise putka külastus, aga ilma ei oleks ka suutnud lõpuni joosta. Kuna jalad olid minutijagu liikumatult, siis vallutas mu lihased vist see vastik piimhape ja seega saabus peale 14 km minu jaoks see „haamer“ millest räägitakse. Jalad muutusid meeletult raskeks. Keegi oleks nagu mu lihased kokku tõmmanud ja tina täis valanud. Proovisin peale 15 km paar sammu käia, et kergem hakkaks, nagu vahel pikal jooksul olen teinud, aga see tegi asja veel hullemaks. Peale käimist oli jalgadel veel valusam. Lisaks see kuumus. Ootasin igat väiksemat õhuvoolu kui hingeõnnistust. Jõudes Russalkani, proovisin joostes tabada selle mõne puu varju teel, lootes, et seal on parem, aga ei midagi. Kui esimesed 10 km läbisin joogipunktid joostes, siis teise poole kõndisin jooksupunktides, nagu ka rajaääres joogijagajad hüüdsid, et säilitda selle kuumaga natuke energiat. Ühe topsi külma vett jõin ära, see andis natukeseks värskust, teise vee valasin üle käte ja natuke kehale. Super mõnus oli enne Russalkat üles seatud Gardena kastmispunkt , kus tee laiuselt sai läbi joosta vee-väravast, kus tuli peenikese joana mõnusat külma vett :) Super.

Kõige raskemad olid 14 kuni 18 km, siis algas lõputu sirge tapvas kuumuses. Õhk seisis, asfalt kuumutas ja päike kõrvetas. Vahepeal oli nutt kurgus, no ei ole jalgades jõudu.  Mõtlesin, et ma ei jookse enam kunagi. Olin enda peale nii vihane, et kuidas ma nii saamatu täna olen. Seda tunnet ei kergendanud kuidagi seegi, et peale 15 km oli pea-aegu iga kilomeetri peal keegi pikali maas, termokile üle tõmmatud ja mitu meditsiinitöötajad ümber toimetamas.

Olles tänaseks lugenud Maraton 100 lehel maratoniks treeninud inimeste lugusid, kõlas seal pea-aegu igas loos läbi, et ilm mängis see  aasta jooksjatele vingerpussi.  Mitu inimest olid katkestanud, pannes rajal „pildi tasku“.

Kellel kadusid lihtsalt jalad alt ja rohkem ei mäleta. Kes üldse ei tea, et teadvuse kaotas, aga õnneks kõrval olev jooksja ta kinni püüdis ja pilt tuli ette alles haiglas. Lugesin ka seda, et sellel aastal ei olnud maratoni finiši hädaabi telgis vabu kohti ja jooksjaid viidi Ravi tänava haiglasse, kus samuti oli palju jooksjaid toodud, et nad uuesti üles turgutada. Ilmataat oli päris palju jooksjaid rajalt ära noppinud.

Peale 15 km mõtlesin iga järgneva km juures, et jäänud ei ole enam palju ja seostasin neid igapäeva treeningu teekonnaga: viimased 6 km- see on ju ainult raudteeni, 5 km -see ju ainult nende lehmadeni, viimane km – see ju ainult kodus aia tagant kodu-ukseni joosta.

Kui jõudsin viimasele kilomeetrini, kus inimesed teeääres hüüdsid, et jõuad küll, kohe oled kohal, joosta on alla km, siis tundus see kõige pikem km mu elus. Siis nägin juba eemalt oma peret rõõmsalt raja ääres mulle hõikamas, et „Jookse nüüd punapea“ J see oli lõbus ja jalgadesse tuli jõudu juurde.

 Kui olin lõpetanud, siis sain aru, et tegelikult ei olnud ma saamatu, vaid ilm oli karm. Paljud tugevad, spetsiaalselt treenitud jooksjad ei jõudnud finišisse. Mind aitas ilmselt see, et võtsin viimased 6 km rahulikul. Mõtlesin, et pean lõpuni jooksma, katkestamine ei tule kõne allagi. Kõndida on palju raskem kui joosta, järelikult ei jää mul muud üle kui vaikselt lõpuni sörkida. Olin kindel, et mu lõppaeg on halvem kui eelmisel aastal aga siis see ei olnud enam oluline. Peamine oli jõuda lõpuni ja mitte kokku kukkuda.

Kokkuvõttes olen tulemusega rahul. Lootsin, et see aasta võiks ideaalis aeg olla 2:15 aga päris nii hästi ei läinud. Lõppaeg oli 2:17:17, mis oli ca 4 min kiirem eelmise aasta ajast. Ka 10 km olin läbinud lausa 5 min kiiremini kui eelmisel aastal. Super, olen endaga nii rahul. Eks järgmine aasta jälle  :)