Igapäevaselt igavene

Nüüdseks on see tehtud. Nimelt 13.september 2015.a. kell 12.00 kõlas stardipauk 21,1 km poolmaratonile. Minu jooksunumber oli ..... Viimased aastad olen olnud nö pühapäevajooksja. Rohkem enda lõbuks ja heaks enesetundeks, kindlat ja ranget plaani jälgimata. Olen juba paar viimast aastat seda mõtet enda peas kandnud, et tahaksin joosta poolmaratoni. Alati on tulnud mingi tervisehäda vahele, mille tõttu on korralik treening pooleli jäänud. See aasta läks väga hästi, ühtegi pikemat pausi treenimisel ei olnud ja suve keskel tundsin, et suudan juba 17 km vabalt joosta. Sealt edasi kilomeeter haavad distantsi pikendades jõudsin tõdemuseni, et see aasta ma poolmaratoni ka jooksen. Kirja panin ja Reksule ütlesin alles augustis, kui tunne oli täiesti kindel. Reks tegelikult oli päris mures, kas ma ikka vastu pean, kuna süda kipub natuke jukerdama. Poolmaratonile minnes oli mul tegelikult 3 eesmärki: 1. Poolmaraton lõpuni joosta ja mitte katkestada. 2. Joosta terve tee, vahepeal mitt...

Nagu meil tööl kombeks on, toimuvad kevadel ja sügisel ühised aktiivsed üritused, et oleks natuke meeskonnatööd ja võistlusmoment. Seekord otsustasime 04. septembril minna rallitama Laitse Rallyparki. Me ei olnudki seal varem käinud aga kardiga sõitmine ei ole mulle võõras. Tegelikult on mõnus selle väikese masinaga võidu ajada, ei ole vaja kiirust jälgida, pigem ikka pedaal põhja suruda. Kuna viimati sõitsin ca 5 aastat tagasi, siis oli ikka väike närv sees, kas üldse suudan normaalselt rallitada. Kuna nädala pärast pidin minema poolmaratoni jooksma, siis natuke muretsesin, et miskit hullu ei juhtuks. Selgelt on veel meeles, kui viimati karti sõitsin, siis tulenevalt sellest, et ma olen väike ja kerge ja kardi istmed ikka sellised, et ka turskemad mehed ära mahuksid ning kihutades toimib inerts, siis ma lendan seal istmel ühlelt poolt teisele poole J  . Sellest tulenevalt olid mul mõlema puusanuki peal korralikud sinikad muljumisest. Seekord läks paremini, ainult põlv oli natuk...

Nagu viimsetel aastatel traditsiooniks saanud ja mida lapsed niiväga ootavad, on suvine Toila trip. Seekord kulgesime seal 22.-23. juulil. Kuna suvel oli sellel ajal pigem kehva suusailm, siis otsustasime kämpingus mitte olla ja proovida Toila SPA mõnusid. Hotellis ööbimist ootas kõige rohkem loomulikult Krissu, kellele see oli esmakordne elamus. Alustasime oma reisi nagu juba tavaks saanud, teeäärde jäävate mõisade külastamisega. Seekord kõiki mõisasid läbi ei käinud ja piirdusime ainult Sagadi mõisaga, sest seal on väga tore Metsamuuseum. Seekord oli I korrusel näitus "Päevaliblikad" ja muuseumi ees tore riidepuude-puu: Seal oli ka üks lahe suur liblika puzzle, mille me suure hooga laiali lammutasime ja pärast oli tükk tegu, et seda kokku saada:) Käisime härrastemajas : ja jalutasime lossiaias: Peagi jõudsimegi Toilasse. Hotell ise oli tavaline, mitte midagi erilist. Rahvast oli palju. Termid olid mõnusad: hea valik eri...