Kalapalavik

Meie pere on tabanud kalapalavik.
Selle pisiku tõi meile Renks, kes ikka aeg-ajalt rääkis, kui lõõgastav see tegevus oleks. Mõte tundus ka mulle huvitav ja nii ta seadiski sammud poodi ja ostis endale ridva.
Loomulikult nakatus sellega kohe ka Krissu, kes tegi oma esimese õnge puuoksast, mille külge sidus nööri ja landiks oli tõmbluku ots. Aga laps oli õnnelik ja püüdis Pirital sellega kala.

Kui Renks oli omale õnge saanud, läksime Kakerdi järvele (on vist selline nimi), haugi püüdma.

Loomulikult sai Renks ikka oma kalamehe nime auga välja teenida, sest sai oma landiotsa väikese haugi.

Mina, algaja kalanaine, ei saanud kala aga lant tühjaks ka ei jäänud. Sain hoopis jõekarbi. Oli täiesti elus. Võtsin koju kaasa. Kuna süüa ei raatsinud, siis tegin talle ühte plastmass karpi kodu ja hoidsin ikka mitu päeva. Vaehepeal sattusime sama järve äärde kust karp püütud, tõin talle sealt isegi värsket järvevett. Renks hakkas juba armukadedaks muutuma. Et vahin seda va karpi rohkem kui meest :) Vahepeal ta ajas oma jala natuke karbist välja ka. Ühesõnaga põnev oli. Lõpuks tegin otsuse ja viisin ta meie kohalikku järve, et ta saaks seal rahulikult edasi elada.

Hommikune järv, kus tulime tagasi ilma saagita.

Järves oli palju vesiroose, mille taha me landid kinni jäid ja järvepõhja kadusid.