Igapäevaselt igavene

Oled sa kunagi mõelnud, et aeg möödub tohutu kiirusegaa? Küllap oled. Ja kui ei ole, siis mõtle sellele. Ta voolab vaikselt mööda meist kõigist, ilma et me seda märkaksime. Jah, muidugi, enamus meist mõtleb: aga MINUL on ju nii palju aega järel. Elu on alles ees.... On. Aga kui sa IGA momenti ei väärtusta, möödub su elu äraarvamata ruttu. Ma lihtsalt ütlen, et mõtle sellele, kui sa sõprade või perega väljaminemise asemel telekat vaatama ja logelema jääd. Kusagil on keegi öelnud, et enne surma ei soovi mitte keegi, et ta oleks diivanil rohkem aega veetnud kui ...... Tegelikut tahtsin soovida särasilmset uut aastat:) Et kui see jälle mööda on läinud, saaksid meenutada toredad ja unustamatud hetki.

Ja ongi jõulud möödas. Nagu käesolevale aastale kohaselt, mustalt ja vihmaselt. Jõululaupäeval olime rahulikult kodus. Tõime armsa väikese kuuse, latv kipub küll olema nagu vibu, aga ei ole hullu:) Küpstasime Kristen-Raoga piparkooke. Need on minu tehtud: Ja need Kristen-Rao kätetöö:  Jõulupühad olin lastega maal. Seal on igal aastal suur ja kohev kuuk. Isa käib jätkuvalt ise kuuske metsast toomas. Kuna ilm oli kõike muud kui jõuluajale kohane, siis välja minna ei saanud. Ja kui välja ei saa, siis hakatakse toas lollusi tegema: Aga tegelikult oleme me normaalne perekond 

Miks see nii on, et minu 4,5 aastasel pojal jääb peale pikka lasteaiapäeva ikka veel jõudu mööda tube ringi joosta, lakkamatult midagi ehitada ja ümber tõsta? Mina ei suuda mõnel õhtul enndast diivanilt püstigi ajada. Miks see energia nii ebaõiglaselt jaotatud on? Mul poleks midagi sellel vastu, kui kasvõi natuke tema õhtuse energia ülejäägist mulle antakse.

Musi on kodus tagasi:) Meeletu igatsus vaevas mind need 1,5 päeva. Jah, minule oli ka see aeg pikk. Kui lennujaama vastu sõitsin, siis süda tagus ja käed värisesid, nagu äsja armunud plikal:) Tahtsin teda kohe nii väga kallistada ja musitada. Pea oli ikka nii sassis, et panin piduri asemel tagurpidikäigu režiimi:) Vat, mis armastus südames ja ärevus hinges teha võib. Ja ma olen õnnelik, et mul on nii hea ja armas kaaslane. Et mul on, keda oodates hing sees kripeldab ja igatsus ei lase magada, kellele ära minnes musi anda ja tagsi tulles seda mitmeid kordi korrata.

See kook maitseb mulle väga, aga poes on see üle mõistuse kalliks läinud. Ja ei olegi muud väljapääsu kui seda ise küpsetada. Taas üks kook, mille ettevalmistused ei võta kaua aega ja küpseb ka kiiresti. Vaja läheb siis: Tainas: 2 muna, 2 dl suhkrut, 1 tl vaniljesuhkrut, 100 g sulatatud võid, 150 g(3 dl) riivitud porgandit, 120 g (2 dl) nisujahu, 2 tl küpsetuspulbrit, 0,5 tl kaneeli, noaotsatäis riivitud muskaatpähklit. Glasuur: 100 g Philadepia, Farmi vm maitsestamata toorjuustu, 50 g pehmet võid, 90 g tuhksuhkrut, 1 tl vaniljesuhkrut. Klopi munad ja suhkur kohevaks vahuks. Lisa peenelt riivitud porgand, sulavõi ja omavahel segatud kuivained. Määri 24 cm läbimõõduga (lahtikäiv) koogivorm võiga ja puista üle jahuga (või vooderda küpsetuspaberiga). Kalla tainas vormi ning küpseta 200kraadises ahjus 20-30 minutit. Kontrolli koogi küpsust puutikuga - kui koogi keskele torgatud puutikk enam tainaseks ei jää, on kook valmis. Jahuta. Kummuta või libista valmis ...

Lõpuks võtsin nädalavahetusel aega ja tegin leiba, kreeka pähklite ja küüslauguga. Väga maitsev, eriti soojalt:) Kogu leivategu, alates taigna valmistamisest, kuni leiva ahjust välja võtmiseni kulgeb ajaliselt ca 3,5 tundi. Vajalikud koostisained: 500 g jahu(valge+täisterajahu), 7g kuivpärmi, 2 tl soola, 2 spl linnaseekstrakti, 50 g võid, 2 purustatud küüslauguküünt, 100 g hakitud kreekapähklit ja 1 spl piima. Tuleb sõtkuda taigen, see rullida ruudukujuliseks, määrida küüslaugu-või seguga ja peale puistada kreekapählkid. Keerata rulli, lasta kerkida soojas kohas 45 min ja küpsetada ca 1 h ja 45 min. Leib tuli siis sellin:

Ebanormaalne. Väga pime ja pagana soe on. Tugevad + kraadid detsembri keskel on ilmselgelt liiga soe. Tuleks lumi maha, oleks valgem. Mitte neid massiivseid lumehangesid. Hoopis mõnusat, kerget ja kohevat. Tahaks musirulliga lumises vanalinnas jalutada ja vaadata jõulutulesid. Aga ei saa, on pime ja lume asemel on vihm. Vastik pime aeg. Hommikul lähed on pime, õhtul tuled on pime. Pime. Pime. Pume. Aga täna oli selle pimeduse keskel............särav PÄIKE.

"Kui me oleme õnnelikud, siis oleme alati head aga kui me oleme head, siis pole me mitte alati õnnelikud". Oskar Wilde "Dorian Gray portree"

Otsustasin siis ka seda kuulsat rooga valmistada. See kujutab endast köögiviljahautist ja on pärit Nizzast, Vahemere äärest. Prantsuse keeles tähedab see "segama". Tegelikult on see keresti valmiv maitsev toit. Traditsiooniliselt peaks seda valmistama nii, et kõik köögiviljad küpsetatakse esmalt eraldi ning roog segatakse hiljem tomatikastme või -pastaga, kuumutatakse veel korra ning maitsestatakse värskete ürtidega. Mina aga hautasin kõik köögiviljad ühes pajas ja kasutasin kuivatatud ürte. Järgmine kord kindlasti teen traditsioonilisemat varianti:) Roa põhikoostisosad on siis: paprika, baklažaan, suvikõrvits, sibul, küüslauk, tomatikonserv ja värsked ürdid. Roog peaks välja nägema selline.

Mis mu nimi siis minu kohta ütleb: ANNELI - kannatlik, julge, täis elujõudu ja tarmukust:) Piguti ekstravagantne, soovib elada teistmoodi kui tema tuttavad. /Allikas: "Nimi, iseloom ja saatus"/ Ja nii ongi;)

Täna siis proovisin.....kopraliha:) Täpsemalt suitsutatud kopraliha. Esialgu olin küll natuke kõhklev aga sellist võimalust ei tule iga päev ja nii otsustasin proovida. Esialgu pilk lihale peale visatud - nägi päris isuäratav välja. Lõhnas ka väga hästi. Maitse oli nagu heal suitsulihal ikka:) Aga mõni hetk hiljem tundsin tugevat järelmaitset suus. Ja seda veel tükk aega. Sõin paar Tic-Tac'i ja Mentost ning lõpuks hakkas maitse suust kaduma. Võib-olla oli liha liiga palju suitsu saanud. Kokkuvõttes maitses see kobras päris hästi:)

Peatselt, varsti, ükspäev,kunagi, mingi aeg, hiljem, pärastpoole, teinekord, sügise-, talve-, suve- või kevadepoole?

Mulle VÄGA, VÄGA meeldib sushi ja sushi valmistamine (mõnus rahustav tegevus), sushi maitse ja sushi söömise traditsioon (süüa pulkadega ja spetsaalsetest sushi jaoks mõeldud nõudest). Lisaks sellele pidi sushi ka eluiga pikendama:) Sushiga on vist 2 äärmust: need kes sushit armastavad (sinna kuulun ka mina) ning need kes ei suuda sushit süüa. See on laupäevaõhtune sushi. Tuleb tunnistada, et Kalifornia rulli keeramist peab veel harjutama. Ja sellise hulga sushit valmistasime suvel kella 23.00 paiku. Sushi lihtsalt on nii maitsev.

http://www.youtube.com/watch?v=pos7VtLiAWk&feature=related Ma tõesti loodan, et kõik saab korda, sest viimasel ajal on liiga palju ****** olnud. Aga  ka SEE ON HEA kui kaks inimest teineteist toetavad ja vajalikul hetkel olemas on. Aitab VÄGA PALJU:)

Sõitsin pojaga õhtul kodupoole. Väljas oli pime ja tähed särasid taevas. Poeg vaatab aknast välja ja küsib: "Kus see käru siis on?" Kuna ma ei saanud aru, millest jutt käib, küsisin: "Et, mis käru?"  Mille peale poeg vastas: " See Suur Vanker noh" :)

Mida pimedal sügisõhtul ikka muud teha kui küpsetada. Kuna olemas olid nii tainas kui õunad, siis tegin koos abikokk Kristen-Raoga kõikide lemmikuid - õunapomme:)

29.oktoober oli taas klassikokkutulek. Kokkuvõtlikult - sportlik ja vahva. Koht oli väga ilus, nii loodus kui maja. http://www.kallisaba.ee/gal.%20meie/index.html Tuleb tunnistada, et mu kallid klassikaaslased ei ole suupeale kukkunud. Klassivennad ajavad ikka samasugust "möla"(heas mõttes), nagu alati. Kohati tekkis tunne,et oleks ajas 21 aastat tagasi rännanud. Naera lihtsalt pooleks. Nii, matk. See algas keskpäeval ja pikkuseks sai ca 14 km. Eesmärk oli jõuda Rehessaare rändrahnuni (graniit), mille olevat sinna visanud Kalevipoleg. Kivi ise on lai 4,9m, kõrgus 10m ja ümbermõõt 26m. Tee kivini kulges kohati väga ekstreemselt. Korralik tee lihtsalt kadus ja asemele tekkis vesi ja muda. Aga me ei kavatsenud alla anda ja nii me tõkkeid ületades ja mööda võsa turnides rahnuni jõudsime. Siin siis meie kamp. Kivi vallutatud, liikusime Valgehobuse mäe vaatetorni. Enamus matkast möödus ikka ilusat loodust nautides. Majakese juurde tagasi jõudes ootas mei...

Eile õhtul lapsele lasteaeda järgi sõites oli tunne, et olen ajataju kaotanud. Ja et kell ei ole mitte 17 vaid 20. Mulle ei meeldi see pimedus.

Inimeste eraelu on nagu aed. Kui keegi seda aeda möödaminnes imetleb, ollakse uke. Kui inimene kutsumata sisse astub, tuntakse end juba ebamugavalt. Kui võõras lilli korjama hakkab, ärkab meis omanditunne ja tekib küsimus: "Et mida põrgut".  Ning kui aias laamendamiseks läheb, siis surutakse sissetungijale "hambad kintsu".