Igapäevaselt igavene

Tuli selline tore kutse, et kolmapäeval, 11.juunil minna Pirital toimuva regati raames jahiga merele. Jahi nimi oli Sylvia. Viimati käisin sedasi  merel ca 12 aastat tagasi, kui läksime Kihnu. Enne Kihnu jõudmist tabas meid torm, olime märjad ja külmunud ning mina sain sealt angiini koos põskkoopa põletikuga, aga sellele vaatamata mulle kogu see tripp meeldis. Seekord läks kõik paremini. Kuigi hommik oli jahe ja vihmane ning lubatud sooja ei paistnud kusagilt, tuli päike ikkagi pealelõunal välja ja sooja oli natuke rohkem kui 20C. Sadamasse jõudsime ca 17.45 paiku, et jõuaksime 18.30 algavasse starti. Ilm oli päris vaikne, tuult ainult ca 3 m/s. Läksime startijatega kaasa ja tegime näo, et võistleme. Tegelikult otsustasime viimasel minutil, et me siiski ei võistle, kuna meeskonnaliikmetest oli pea-aegu pooled puudu. Liikusime siis võistlejatest natuke eemale, et neil mitte jalus olla. Küll need naised, kes purjetava, peavad tugevad olema. Mina näiteks spinnakeri köit ei suutnud s...

Sõites täna tööle, hakkas silma järjekordne peast rase, kellel vist lisaks kehale, lähevad ka ajud rasedaks. Arvan, et raseduse ajal võiks enese eest hoolitsemine edasi kesta, see annab ikkagi ju hea enesetunde. Aga kui sellest üldse kinni ei peeta, on asi halb. Enamusel on pesemata ja sorgus juuked, meikimata ja mossis nägu ees. No ei pea ju olema üles löödud nagu läheks diskole, aga natuke ripsmedusšši, kuulepulka või jumestuskreemi ei teeks paha. Võib-olla tõesti mõni arvab veel tänapäevalgi, et juuste värvimine on raseduse ajal keelatud, siis pea pesemine seda kindlasti ei ole. Ja veel tekib küsimus: Kuidas sellised hoolitsemata naised üldse seksi said? :) NB! Loomulikul on ka hoolitsetud ja ilusaid rasedaid, aga neid on ikka suhteliselt vähe.

Eelmises postituses rääkisin Krissu lõpetamisest. Seal pidasin ka oma elu esimese tänukõne. Loomulikult lõpus mu hääl murus ja pisar kippus silma. Tegelikult oli see tore ja on ikka natuke uhke tunne ka oma lapse lõpetamisel kõnet pidada :) Kõne oli siis selline: Kallid lapsed, lugupeetud õpetajad, austatud vanemad ja kõik teised saalis viibijad ! Taaskord on suvi ukse ees ja jälle on lõppemas üks õppeaasta, mis on meie lastele täna siin lasteaias viimane. Kallid lapsed, täna on teie säramise päev, täna olete just Teie need, kes on kõige tähtsamad. Teie elus algab uus etapp – teist saavad varsti kooliõpilased! Te lahkute siit majast ja võtate kaasa palju häid emotsioone ja mälestusi. Kallid õpetajad! Täname teid, kes te olete meie lapsi õpetanud, suunanud ja kasvatanud, olete neid ära kuulanud ja vahel asja eest noominud,  te olete näinud meie laste kaklemisi, eriarvamusi ja pidanud neid ka lahendama. Olete näinud meie lapsi lõbutsemas ja lollusi tegemas. Olete...

Eile oli Krissul tähtis päev. Lasteaia lõpupidu,  mis toimus Maardu vabaaja keskuses. Vaikselt hakkab mulle kohale jõudma, et laps on suureks saanud! Väikesed poisid ja tüdrukud olid nii uhked ja õnnelikud. Selline tore tort: Koos sõbranna Sannaaliidiaga: Sõbrad Gerret ja Patric: Siis tuli tordisöömise aeg: Kui kõhud täis, võttis iga laps õhupalli, millega käis kõva trallimine saali laval, siis kirjutas iga laps oma pallile enda nime, ja lasid peo lõpus kõik koos õhupallid lendu Pidu oli lõbus ja hoogne!!

Otsustasime ühel kuumal nädalavahetusel, et läheme Kakerdaja rabasse. Kuna päeval oli ca 30 C kuumust, siis hakkasime liikuma alles kl 17.00 paiku. Raba meeldis mulle väga. Kuna meil oli kaasas ka väike matkaja, kes oli esimest korda rabamatkal, jõudsime me seekord  vaevu veerandi rabast läbitud ja keerasime tagasi.  Jah, sinna matkama minnes võiks arvestada sellega, et osa laudteest võib kohati natuke vee all olla ja jalad saavad märjaks. Loodan väga, et saan sellel Kakerdaja raba ikka täies pikkuses läbida. Teine soov on ka....näha rabas varahommikust udu, kuulda lindude-loomade hääli ja seda rahulikku vaikust.

Sellise pildi oli Kristen-Rao mulle lasteaias joonistanud.