Igapäevaselt igavene

Käed liibuvad kätele ja silmad viivitavad silmil, nii algab armastuse lugu. On kuuvalune öö, heina magus lõhn hõljub õhus, mu vile on unarule jäätunud maas ja su lillepärg on lõpetamata. See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul. See on andmise ja keelamise, ilmutamise ja taasvarjumise mäng. Mõned naeratused ja natuke argust ja pisut armsat kasutut tõrkumist. Ei mingit saladust teistpool praegust, ei võimatu püüdlemist, ei varju veetluse taga, ei kobamist pimeduse põhjas. Piisab sellest, mida anname ja saame. Me pole pitsitanud rõõmu viimseni, et väänata välja temast valuviina.  See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul..... Lõpeta siis viimane laul. Armastus sulagu mälestuseks ja valu lauludeks. Lõppegu lend läbi taeva tiibade kokkupanekuga pesa kohal. Olgu su käte viimane puudutus leebe, nagu öö õis. "Seisa paigal viivuks oo ilus lõpp ja ütle oma viimased sõnad vaikuses." Kummardan su ees ja hoian kõrgel lampi, et valgustada sulle su teed.

Nädalavahetusel leidsime Renega tee kirikusse. Tallinna Piiskoplik Toomkirik võttis meid lahkelt vastu. http://toomkirik.ee/ Kirikusse jõuame me tavaliselt siis, kui on raske, kui kaotame kindla pinna jalge alt. Mida loodan kirikust leida? Kirikus olles valdab mind rahu, puhtus, vabadus. Süütan küünla, loen palve ja lihtsalt olen, iseenda ja kõigevägevamaga nõu pidamas. Mida ma siis usun, et kirikus käisin? Kas Jumalat, kes 6 päevaga lõi ei millestki kogu maailma? Kas Jeesust, tema surmast ülestõusmist? Kas Taeva ja Põrgu olemasolu? Usk on meis kõigis mingil kujul olems, kas me siis tunnistame seda või mitte. Uskudes midagi või millesegi, kaovad hirmud ja kartused, võib-olla sellepärast, et me nii uskumatud oleme, ongi meid siin elus haatanud lõpmatu negatiivsus ja depressiivsus? Kui palju meie elus on Valgust, ehk rõõmu ja kui palju Pimedust ehk kurbust. Eks meil kõigil on võimalus valida millises "riigis" me elame, kas valgus- või pimedusriigis. * Valguse sees on Kodu,...

Nonii, elus olen. Kogu see protseduur tehti ilma tuimestuseta. Plastmass hammaste vahele ja toru lükati kõrist alla. Kogu aeg ajas öökima ja vahepeal tundsin, kuidas selle toru ots mu maos liigub. Hingata ei suutnud korralikult nagu oleks vaja olnud. Aga nii kui sügavalt hingamise rütmi sain, kadus ka okserefleks. Vahepeal jäi hing kinni, oli tahtmine õhku ahmida aga ei saa. See oli jube. Ootasin meeleheitlikult millal see lõpeb. Õnneks oli arstide suhtumine meeldiv, sõbralik ja rahustav. Terve õhtu oli kõri valus, isegi täna annab tunda. Kuid rohkem viga sai vist psüühika:) Kui kabinetist välja tulin, hakkasin lohutamatult nutma, ulgusin nutta vähemalt veerand tundi. Mõistus ütles, et kõik oli ju korras ja see on läbi aga nuttu ei suutnud peatada. Õnneks Renks ootas mind. Tööle tagasi ta mind sellises olekus ei lubanud ja viis koju puhkama. Tegi süüa ja hoolitses mu eest nagu üks armastav mees seda teeb:) Kokkuvõttes: ebameeldiv, üleelatav ja veel kord eb...