Igapäevaselt igavene

Järgmisel päeval, ehk 10.juulil läksime Triinu soovil külastama Patarei vanglat. Patarei vangla on olnud merekindlus, kasarm, vangla ja hetkel on kultuuripark. Vangla ise on masendav, kohati õõvastav (eriti haiga osa). Külm, niiske, rõske, must. Meiega koos viibis seal päris palju välismaalastest turiste. Piletikassa juures nõudsid tasuta vanglasse pääsemist kaks ilmselt joobes ja mitte kõige parema väljanägemisega meest, kes teatasid kõva häälega, nemad on seal viibinud 2 aastat 4 kuud ja 16 päeva. Tädi lubas neile turvamehe kutsuda. Hiljem nägime neid ühe kongi ukse taga istumas ja juttu puhumas. Ju siis leidsid 2 € piletiraha.  Omamoodi kultuurielamus oli see tõesti.

Puhkus on võtnud oma aja ning ei ole jõudnud tegemisi-toimetamisi siia kirja panna. Üritan need nüüd järjest siis üles riputada. Niisis..09.juulil käisime Triinu ja Kristen-Rao'ga Viikingite külas. Küla nagu Viikingiajastule kohane. Vaatamist on piisavalt ja ehitustöö käib pidevalt uute objektide kallal. Kahju, et käesoleva aasta juunis põles seal maha suitsusaun. Trahteris saab kõhu mõnusalt täis. Söögid on maitsvad ja nõud ajastukohased. Meiegi lasime hea maitsta murueide magusatel vihmaratastel, ehk pannkookidel.

Täna, 07.juulil, kui oli 28 C sooja, tuli mõte minna metsa seeni korjama. Esimesed 15 minutit väga lootusrikkad ei olnud. Korjasime mõned mitte väga küpsed mustikad, mis tegelikult suhu pista kõlbasid küll. Enne nägime tee ääres istumas ja bussi ootamas ühte shokolaadi värvi meest, kes vist oli just metsast seenelt tulnud. Rene otsustas siis temalt uurida, kus seeni saaks. Onuke oli lahke mees ja juhatas meid üle tee metsa, et seal peaks ikka leiduma. Tal endal oli ämber seeni täis. Ega meiegi tühjade kätega jäänud. Umbes tund aega metsas ja saak olemas.

Üks inimene otsis inimest. Ta otsis niisugust inimest, kes oleks nagu tema ise, niisama õnnelik kui tema ise ja otse niisama õnnetu; kes mõtleks kui team ise ja tunneks kui tema ise, aga kellel ka veel see oleks, mis temal ei olnud, ega ka mille nime ta ei teadnud aga mis kuskil pidi olema: esimeses kevadlilles, merekohinas, maru hääles metsa peal - niisugust otsis tema. Ja siis leidis ta tema koguni kogemata. Leidis kogemata üles, siis kui põsed õhetasid, kui sõna huulte peal värises ja sinnasamasse ära kustus - kogemata leidis, nagu välk kogemata pilvedest heidab. Seal oli kõik see mis tema oli otsinud. Ka see teine inimene otsis inimest, kes nõnda õnnetu oleks kui tema ja nõnda õnnelik kui tema, nõnda mõtleks ja tunnks kui tema. Kes kõik see oleks, mis tema on ja kellel veel ka see oleks, mis temal ei ole aga mis peaks leiduma - esimeses kevadlilles heinamaal, välgus mis kaljupankasid purustab ja metsas armsas, metsakohinas............. Ja tema leids niisuguse. Ja see t...

Kui mitte igapäevane, siis iganädalane kaaslane tööl on röökiv tuletõrjealarm. Noh, läheb alarm tööle. Kõik nohistavad arvutite taga edasi. Heal juhul vaadatakse ükstesele otsa ja mühatatakse: "JÄLLE". Kes viitsib tõusta, paneb toaukse kinni, et alarmi kõrvulukustav helin kurdiks ei teeks. Põgenema ei asuta ja paanikat pole mõtet siin majas küll karta. Tulekahju ei kahtlusta keegi.

Nädalavahetusel maal olles, veetis Kristen-Rao 2 päeva puutööga jännates. Kõigepealt õpetas emme, kuidas käsipuuriga auke puurida:D Otsisime 2 lauajuppi, ühe halu puuriidast ja oksajuppe. Peale seda oli poisil natuke nokitsemist ja peagi sai valmis...lennuk:D

Pean tunnistama, et jalgpallipisik on ka mind nakatanud. Sellest tulenevalt on mul unevõlg, mis annab tunda. Aga no ikka istun poole ööni teleka ees ja vaatan:D Tuleb tunnistada, et huvitav on.