Igapäevaselt igavene

Kuna eelmise aasta poolmaraton läks hästi ja emotsioonid olid head, siis võtsin kindla sihi, et ka sellel aastal need 21.1 km jooksen. Kui talvel olen tavaliselt puhanud ja trenn/liikumine hakkab alles aprillis, siis seekord olin päris tubli. Kui väljas külmaks läks ja enam joosta ei tahtnud, hakkasin kõndima. Eelmise aasta oktoobrist kuni selle aasta aprillini kõndisin ca 300 km ja aprillis juba jooksin 10 km jookse. Sellel aastal muutsin ka oma jooksutehnikat. Vaatasin palju erinevaid videoid, kuidas kogenud jooksjad kergemini ja kiiremini jooksevad. Hakkasin harjutama nö puusalt jooksmist (et edasi liikumine toimuks puusast mitte kusagilt mujalt). Jälgisin, et jalg maanduks maha jalalaba keskosaga, välisküljega, mitte kannaga. Esialgu oli see raske, aga parandas kiirust. Kuna üle kanna joostes põrutad ka põlvi, siis asfaldil jooks ei olnud eelmisel aastal mu põlvele hea ja see põlvevalu tegi mulle suurt muret, sest halvemal ajal olin nagu vanainimene, kes mitu korda päevas Ic...

Teades minu looduses liikumise huvi, kutsus Signe mind Stamina ürituse raames Paljassaare spordiüritusele kaasa. Kuna sinna niisama kolama ei ole sattunud ja ilm oli soe ning päike paistis, oli see mõnus liikumine peale tööpäeva. Kindlasti võiks sinna veelkord minna, rahulikumalt jalutada ja ümbrust nautida. Arvestama peab muidugi sellega, et tegu Kopli piirkonnaga ja seal armastavad ilusat vaadet nautimas käia ka mitte just spordisõbralikud tüübid. Meie käisime selle läbi mõõdukas tempos kõndides. Kui oli ligipääs merele, siis põikasime randa või nautisime paerannikult vaadet. Kokku käisime seda 6 km 1 h ja 16 min.

Selline lõbus ja natuke asjalik 3b klassi minev koolipoiss :)