Minu esimene kõne
Eelmises postituses rääkisin Krissu lõpetamisest. Seal pidasin ka oma elu esimese tänukõne. Loomulikult lõpus mu hääl murus ja pisar kippus silma. Tegelikult oli see tore ja on ikka natuke uhke tunne ka oma lapse lõpetamisel kõnet pidada :) Kõne oli siis selline: Kallid lapsed, lugupeetud õpetajad, austatud vanemad ja kõik teised saalis viibijad ! Taaskord on suvi ukse ees ja jälle on lõppemas üks õppeaasta, mis on meie lastele täna siin lasteaias viimane. Kallid lapsed, täna on teie säramise päev, täna olete just Teie need, kes on kõige tähtsamad. Teie elus algab uus etapp – teist saavad varsti kooliõpilased! Te lahkute siit majast ja võtate kaasa palju häid emotsioone ja mälestusi. Kallid õpetajad! Täname teid, kes te olete meie lapsi õpetanud, suunanud ja kasvatanud, olete neid ära kuulanud ja vahel asja eest noominud, te olete näinud meie laste kaklemisi, eriarvamusi ja pidanud neid ka lahendama. Olete näinud meie lapsi lõbutsemas ja lollusi tegemas. Olete...