Igapäevaselt igavene

Oktoober oli hullumeelne kuu. Tööl on jube kiire. Tööd tuleb nö uksest ja aknast, ole ainult "mees" ja tee. Kristen-Rao jäi kõrvapõletikku, mis lõpuks vist hakkab taanduma. Kuid asemele tuli tal imelik peavalu. Ehk läheb see ka mööda. Niisiis oli vaja poiss tööpäeva õhutl maale viia ja paari päeva pärast õhtul järgi minna. See sõit oli igatahes rohkem kui põnev. Nimelt maale mineku õhtul (25.okt) hakkas meeletult tuiskama. "Tere tali" - võis selle kohta öelda. See ei olnud mingi väike tuisupoiss vaid ikka kõva tuisk. Maa ja aeva vahet ei näinud. Lisaks oli kõik must ja pime. Vahepeal oli tahtmine auto tee äärde seisma jätta ja karjuda: "Kas see ükskord lõpeb ka!" Igatahes 90km/h sõita oli võimatu ja nii ma üritasin 50 km/h liikudes teel püsida, kuna teeäärt praktiliselt tuisust näha ei olnud. Mõne hetkega oli maas selline lumi: Ja "loomad teel" oli teine oktoobri märksõna. Kuu algul jooksis põder Muuga Maxima juures, keset küla, mu auto ees...

See lugu toidab hinge. Hea, kui metsas käies on tunda midagi muud kui mootorsaest pärinevat CO2-te. Mulle meeldivad metsad ja Eestimaa loodus. Meil on elu keset metsa, keset puid ja põõsaid, keset sammalt ja lilli, meil on elu keset metsa. Meil on mitu oksa, aga tüvi see tõuseb taeva poole, aga tüvi tõuseb sinitaeva sisse. Meil on elu keset metsa, aga süda see laulab päikse poole, aga süda laulab kuldse päikse poole. Meil on elu keset metsa, kuid seda me teame, et siniseks taevaks saame, sest süda laulab kuldse päikse poole. Meil on elu keset metsa, keset puid ja põõsaid, keset sammalt ja lilli, meil on elu keset metsa.