Üks inimene otsis inimest. Ta otsis niisugust inimest, kes oleks nagu tema ise, niisama õnnelik kui tema ise ja otse niisama õnnetu; kes mõtleks kui team ise ja tunneks kui tema ise, aga kellel ka veel see oleks, mis temal ei olnud, ega ka mille nime ta ei teadnud aga mis kuskil pidi olema: esimeses kevadlilles, merekohinas, maru hääles metsa peal - niisugust otsis tema. Ja siis leidis ta tema koguni kogemata. Leidis kogemata üles, siis kui põsed õhetasid, kui sõna huulte peal värises ja sinnasamasse ära kustus - kogemata leidis, nagu välk kogemata pilvedest heidab. Seal oli kõik see mis tema oli otsinud. Ka see teine inimene otsis inimest, kes nõnda õnnetu oleks kui tema ja nõnda õnnelik kui tema, nõnda mõtleks ja tunnks kui tema. Kes kõik see oleks, mis tema on ja kellel veel ka see oleks, mis temal ei ole aga mis peaks leiduma - esimeses kevadlilles heinamaal, välgus mis kaljupankasid purustab ja metsas armsas, metsakohinas............. Ja tema leids niisuguse. Ja see t...
