Natuke minu viimati ostetud raamatust. Üldse loen ma viimasel aja piinlikult vähe aga see raamat haaras mind oma põnevusega kohe. Raamat "Mees, kes teadis ussisõnu" on ühe mehe (Leemeti) jutustus sellest, kuidas ta üles kasvas. Tema katsumustest, arenemisest ja viimaseks jäämisest. Jutustus toimub ajal, kui metsas elavad viimased inimesed teadsid veel ussisõnu (mille abil sai loomi enda tahtmisele allutada) ja enamus neist inimestest kolivad linnadesse/küladesse moodsat eruroopalikku elu elama. Metsas on Leemetil kolm sõpra: Pärtel, Hiie ja Ints. Leemetil õnnestub kaks korda abielluda, üks abikaasa Hiie tapetakse hundi poolt ja teine abikaasa Magdaleena tapavad raudmehed. Pärtel kolib külasse ja nende sõprussuhted kaovad. Ints on rästik, kes on Leemetile läbi raamatu väga heaks sõbraks. Raamatus on veel terve rida erinevaid värvikaid tegelastüüpe: * Kaduva metsakultuuri kandja Tambet on oma päevad täitnud kasutute meelelahutustega - Tambet ja Mall (Hiie vanemad) ka...
Eelmises postituses rääkisin Krissu lõpetamisest. Seal pidasin ka oma elu esimese tänukõne. Loomulikult lõpus mu hääl murus ja pisar kippus silma. Tegelikult oli see tore ja on ikka natuke uhke tunne ka oma lapse lõpetamisel kõnet pidada :) Kõne oli siis selline: Kallid lapsed, lugupeetud õpetajad, austatud vanemad ja kõik teised saalis viibijad ! Taaskord on suvi ukse ees ja jälle on lõppemas üks õppeaasta, mis on meie lastele täna siin lasteaias viimane. Kallid lapsed, täna on teie säramise päev, täna olete just Teie need, kes on kõige tähtsamad. Teie elus algab uus etapp – teist saavad varsti kooliõpilased! Te lahkute siit majast ja võtate kaasa palju häid emotsioone ja mälestusi. Kallid õpetajad! Täname teid, kes te olete meie lapsi õpetanud, suunanud ja kasvatanud, olete neid ära kuulanud ja vahel asja eest noominud, te olete näinud meie laste kaklemisi, eriarvamusi ja pidanud neid ka lahendama. Olete näinud meie lapsi lõbutsemas ja lollusi tegemas. Olete...
Minu kodune leivaküpsetamine sai alguse sellest, kui suve lõpus käisime Vanamõisa Vabaajakeskuses käsitöölaadal ja ostsime sealt Ülle koduleiba. See oli nii maitsev ja siis sündiski mõte, et võiks ise leiba küpsetama hakata. Ma ei ole enne juuretisega leiba küpsetanud. Pärmitaignaga mõned korrad küll (küüslaugu kreekapähkli leiba). Nüüd oli probleem, kuskohast seda juuretist saada. Ise juuretise tegemisega ma riskima ei tahtnud hakata. Järgmisel pühapäeval toimus Vabaõhukeskuses leivalaat, kuhu ma ise kahjuks minna ei saanud. Õnneks lubas mu töökaaslane Anne, et toob mulle sealt juuretist. Kui järgmisel päeval juurestise karbi kätte sain, vaatasin, et see ongi Ülle leibade juuretis. Nüüd algas leivategemise kohta info otsimine ja lugemine. Esimese leiva tegin erinevate leivaküpsetajate kogemusi ja retsepte lugedes ja sealt nö kuldse kesktee leidmine. Juuretis hakkas ilusti käima ja leib vormis kerkis korralikult. Jumaldan seda värsket leivalõhna, millega tuba täitub, kui leib ahj...
Kommentaarid
Postita kommentaar